KINDRAL

   Lahtise uksega garaazhist kostis Ramonsi laul "Igatsen rahu", mille helid olid kuulda kaugele. Lähedalasuva parkla ümber kihutasid mopeedidel poisikesed, tehes autosid pesevate täiskasvanute vahel igasuguseid pöördeid. Kõige üle laotus helesinine taevas ning orust puhuv tuul ajas udu San Bernardinosse tagasi. Aeg-ajalt muusikat kuulama jäädes parandas John Connor garaazhis oma mopeedi "Honda 125" karburaatorit. Tal olid pikad juuksed, karm nägu ja 10-aastase poisikese kohta erakordselt targad silmad. Eemalt poleks võimalik "Public Anemi" jalgpallisärgis ja "Lewise" dzhiinides Johni ning tema lohakavõitu sõbra Timi vahel vahet teha. Tim istus sealsamas ja pildus kruvikeerajat õhku. Lähemalt võis aga märgata varjamata imestust Timi näol, Johni silmades aga arukust ja arvestust, mis ei klappinud hästi ta eaga.
   Majalävele ilmus 33-aastane naine. Janel Voyt oli nooruses veetlev olnud. Vanemate klasside õpilased kutsusid teda tihti kohtamisele. Väga ilusaks teda muidugi ei peetud. Igapäevased ebameeldivused kahandasid ajapikku Janeli tarmukust, kui kujunes naise veendumus - elu ei lähe paremaks. Sihuke avastus indu muidugi juurde ei lisa. Muutunud aasta-aastalt närvilisemaks, võis ta nüüd iga hetk endast välja minna. Aeg jooksis, väline veetlus kippus kaduma ja ta suu kõneles nüüd rangest, isegi kurjast iseloomust. Naise silmad meenutasid mäeveerul tuimalt heina sööva lehma omi.
   Üheks kibestumise põhjuseks oli võimetus lapsi saada. Viimaks oli tal õnnestunud lapsendada John Connor, kes tundus haavatava, kartliku ja armastust januneva poisikesena. Nii see paraku vist oligi.
   Viimastel kuudel oli Janel hulluks minemise äärel. Täna hommikul aga täitus karikas pilgeni. Asi oli selles, et kuidas ka naine ei tahtnud last, oli ta selle kasvatamiseks tundeliselt halvasti ette valmistatud. Ja muidugi polnud naisel vähimatki ettekujutust, kelleks pidi see varaküps poiss saama - kindraliks, paljurahvuselise armee ülemaks. Kuid see aeg oli veel kaugel...
   Lootes muusikahelidest üle karjuda röögatas Janel: "John! Otsekohe tule siia ja korista oma sealaut!"
   Tim pöördus vaatama, aga John tegi nagu ei kuuleks.
   "John?!" Janel karjus häälega, millest kuuldus hulk ähvardusi, sihukese tooniga mõistavad kõnelda vaid täiskasvanud. Vastuseks pani John muusika veel kõvemaks.
   "Ma tean, et sa kuuled mind suurepäraselt! Pane oma musa kinni ja tule siia!"
   Kuid John vajutas pidemele ja käivitas mootori. Timi näoilme ei jäänud naisele märkamata. "Ja mida sina naerad?" tõmbusid Janeli silmad pilukile. Naisterahvas keeras selja, tormas majja ja lõi ukse enda järel tigedalt kinni.
   "Läks vist marru," ütles Tim.
   Johni ilme jäi muutumatuks. Arvata võis, et ta hoiab oma erutuse kusagil alateadvuses, valmis seda iga hetk lagedale tooma. "Anna mulle kruvikat," ütles ta.
   Tim ulatas instrumendi. Kuigi ta oli sõbrast paar aastat vanem, oli käsutajaks John. Poisi toon, pilk ja oskused tegid temast sündinud eestvedaja, ehki ta ise paistis selle rolli vastu olevat.
   Janel tuhises elutuppa. Tema mees Tod Voyt lesis diivanil, vaadates rahumeeli telerist jalgpallimatshi. Mehe kahvatust ja kurnatud näost paistis, kui väga ta tahaks magada. Tod oli lootnud pärast hommikueinet rahulikult leiba luusse lasta, aga naist nähes oli selge, et uinak läheb vett vedama.
   "Jumala eest, see neetud poiss ajab mu marru! Ta ei suvatse isegi vastata!"
   Tod ei olnud südames Johni vastu. Janelil oli vastik komme toppida end teiste asjadesse ning pärast iriseda, et kõik teesklevad, justkui oleksid väga hõivatud.
   "Tod? Kas sa oled oma tagumiku diivani külge kasvatanud või võtad siiski midagi ette?"
   Tod vaikis tükk aega, siis aga, et naist rohkem mitte ärritada, küsis: "Mida sa temast tahad?"
   "Ta ei korista isegi kord kuus oma tuba!"
   "Jah, sellega on kiire küll," pomises Tod ja heitnud pilgu üle elutoa, lisas tasakesi: "Eriti siin..."
   Õnneks ei kuulnud Janel viimast repliiki. Naine lõi käed puusa. Omal ajal meeldis Todile neid kohti suudelda, ent üsna pea peale pulmi ei saanud neid enam õnnelikuks paariks nimetada. Peale Johni ilmumist oli harmooniat aga veelgi vähem.
   Heitnud teleri kaugjuhtimispuldi diivanile, suundus Tod garaazhi.
   John kuulis ukse kolksatust. Kiiresti keeras ta kinni poldi ning viskas kruvikeeraja riistakasti. Tod ilmus just siis, kui John oma isiklikku riistakasti mööda betoonpõrandat tiris.
   "Vaata, kui palju õli sa oled maha ajanud. Ütlesin ju, et tee seda teises kohas."
   "Võta mu kott," lausus John tasakesi Timile. Hetke pärast istus sõber koos nailonkotiga pakiraamil ja John vajutas gaasi põhja.
   Tod katsus kõva häält teha: "Roni kohe maha ja tee, mis ema käskis!"
   Poiss vastas Todile teravalt: "Ta pole mulle ema!" ning, lasknud siduri vabaks, vurasid poisid garaazhist välja.
   "Ära sõida tänavail, kuni juhiluba pole," karjus Tod neile järele ning tundis end üsna lollilt.
   John oli justkui sündinud tsiklisõitjaks. Oskuslikult võttis ta kurve, jälgides, et teele ei satuks ootamatult mõni laps või masin. Ta võis minna ka õigustatud riskile ning tunda sellest rahulolu. Poiss sõitis mööda vaikseid tänavaid ja pööras seejärel läbi ühe tühja parkla jalgteele, mis kulges piki aiaga piiratud niisutuskanalit. John kihutas läbi aiaaugu, kiirust mitte vähendades, vaid suurendades. Tim surus jalad vastu mopeedi. Vaid John võis nii täpselt takistust läbida. Tim suutis küll oma hirmu varjata, ent ta silmad ronisid otsmikule, kui nad kiirust vähendamata mööda kanali äärt tormasid.
   John sõitis tihti seda teed, hoidudes politsei silme alla sattumast. Nad tuiskasid kõigest mõne sentimeetri kaugusel kanali nelja meetri kõrgusest betoonseinast, nii et pori lendas. Tim patsutas Johnile õlale: "Korralik sõit, poisu!"
   Mopeed hakkas turtsuma ja nad oleksid peaaegu kukkunud, kuid John rihtis tsiklit jalaga ning see võttis jälle õige kalde. Timil läks südame alt külmaks, ta püüdis naerda, kuid välja tuli vaid kähin. Püüdes rahulikuks jääda, päris Tim: "Aga kus on sinu ema?"
   Mõtteisse sukeldunud John ei vastanud.
   Tim päris uuesti: "On ta surnud või?"
   "Võib-olla, et elus," ütles John nii tasa, et Tim polnud kindel, kas sõber üldse vastas. Mõnikord muutus ta kiniseks ja siis ei morjendanud teda miski. Tim oleks tahtnud veel midagi öelda, kuid John lisas gaasi ja nad põrutasid edasi.
   Tim jäi vait ja haaras eesistujast kõvemini kinni.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk