SAATUSE IRVITUS

   Hospidali muruplats oli täis küll musti, küll valgeid autosid, katusel vilkumas punased ja sinised tuled. Sihuke hulk autosid lõi ettekujutuse mingist politseinike kongressist. Kiirabiautod pääsesid suurivaevu politseinike ja uudishimutsejate masinatest mööda. Doktor Silbermani tassisid kiirabiautosse hospidaliteenistujad, tema pomin kuuldus mingi arusaamatu joruna. Vaevalt võis taibata, mida ta kõneles:
   "... see ON NII - varsti sureme kõik. Too noormees muutis end lausa mu silme all! Nägin, kuidas ta läks läbi võre, justkui seda polekski! Te peate mind uskuma, see pole meeltesegadus, mina kui arst tean neid asju ja ütlen seda teile..."
   Silbermani segased sõnad sumbusid, kui ta kanderaami külge seoti. Lõpuks sulgus autouks. Selle doktori karjäär oli läbi. Silberman oli üks vähestest õnneseentest, kes kümmekond aastat tagasi terminaatori rünnaku ajal ellu jäid. Nüüd aga jäi ta jalgu TEISELE TERMINAATORILE. Fortuuna armastab pilada.

   T-1000 astus peavärava poole. Seal sebis hulk rahvast. Mootorrattal vastusõitev politseinik pidurdas Austinit nähes ja küsis:
   "Kuidas läheb?"
   Robotil kulus neliteist mikrosekundit, et mootorrattast täit pilti saada. Seejärel sõnas T-1000:
   "Ohoh, missugune tore ratas."
   Ükski hospidali ees olevatest kahekümne kaheksast politseinikust ja detektiivist ei näinud, millal T-1000 sõitis minema mootorrattal "Kawasaki". Õige politseiniku laip leiti mitmeid tunde hiljem prahiveomasinast. Kellelgi ei tulnud pähe kahtlustada politseiohvitser Austinit. Keegi ei aimanud, et TEMA oli kõige kohutavam olevus siin planeedil, kellele veel olematu KEEGI oli andnud ülesande teha inimkonnale lõpp ühe korralikult väljaarvestatud plahvatusega.
   Ent politseinikud Pescadero hospidali ees tegelesid igat sorti tunnistajate nimede ülesmärkimisega.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk