PATSIENT NR. 82

   Suurteelt pole seda näha. Võib sõita mööda maalilist Harri Campi teed ja mööduda lõbustuspaikadest ikka seda märkamata. Peate olema väga tähelepanelik, kui ületate kitsast sillutatud teed, mis jookseb loogana tammedesse kasvanud kuplisarnase künka ümber. Künka taga leiategi sildi: "Riiklik Pescadero hospidal vaimuhäiretega kurjategijate jaoks".
   Hospidali piiras plankaed, mille harjal jooksis okastraat. Metallväravate kõrval putkas istus relvastatud valvur. Tema taga seisis kümmekond suurt hoonet. Kõik aknad olid trellitatud. Aeg-ajalt kontrollisid patrullautod väravaesist ala. Paik ei näinud KGB peakorterist meeldivam välja.
   Hoonetes oli veelgi süngem. Asutus kujutas endast meditsiinivanglat mõistusele. Antiseptilised valged seinad. Valgetes linastes vormirõivastes sanitarid veeretasid ratastoolides istuvaid naispatsiente mööda üksluiseid koridore.
   Suurest koridoris, mida kutsuti haiglakärude alleeks, vasakule jäi üks lühem koridor. Elektronlukkudega uksed mõlemas seinas. Esimene nagu vanglauks ikka. Teine kaugemas nurgas oli keevitatud eriterasest. Selle ees istus kaks jõmmakat sanitari, heites pilke nende ees asuvale monitoride reale. Siit võis näha kõike, mis toimub hoone sees. See siin oli isolaator.
   Luku taga ja alalise kontrolli all hoiti siin etteaimamatu käitumisega eriti ohtlikke patsiente, kes olid liiga raevukad, et lasta neid üksteisega kokku. Neis eraldi kongides valitses samasugune kõledus ja süngus, nagu ükskõik millises föderaalvangla üksikkongis. Ja söök oli samamoodi kehv.
   Noori meditsiinikolledzhi üliõpilasi juhtides sammus mööda koridori doktor Peter Silberman, saatjaiks kolm kogukat ja vaikivat sanitari, kes sarnanesid mahakantud rägbimängijaile. Silberman astus kergelt longates. Igal sammul tõmbus side ümber paistes ja tundliku põlve valuliselt pingule. Ta püüdis keskenduda eelseisvale ja valust mitte välja teha. Doktor tundis siin end nagu kala vees, arutades kaunisõnaliselt probleemide üle, millega oli kursis. Suurivaevu hoidus ta soovist hiilata, võrrelda ennast nende kogenematute poiste ja tüdrukutega.
   "Järgmises kambris," kõneles ta madala venitatud häälega nagu psühhiaatrid raadiosaadetes, "on patsient nr.82. Kahekümne üheksa aastane naisterahvas. Diagnoos - äge skisofreenia. Tal on selle haiguse tüüpilised nähud - depressioon, rahutus, ägedus, jälitamismaania..."
   Õppurid püüdsid doktori iga sõna. Täpselt ja pedantselt kirjutatud Silbermani psühhiaatria-alased tööd andsid talle kui mitte kõige kõrgema, siis vähemalt soliidse spetsialisti maine. Taiplikumatele tudengitele oli selge, et Silberman ei oska üldse haigeid kohelda. Kuid loll ta polnud. Pikemat aega oli ta Los Angelese politseiameti konsultandiks ning osales psüühikahäirete mõjul sooritatud kuritegude kompleksuurimises. Suurimaks puuduseks võis vist pidada seda, et ta osutus targemaks kui vaja.
   "Jõudsime kohale." Doktor peatus helikindla kongiukse ees. Sees istuva inimesega kõneldi spetsiaalse seadeldise kaudu. Silberman kiikas sisse.
   Tunginud läbi määrdunud akna, joonistas päikesevalgus seinale omapärase võrgu. Kongis polnud mingit mööblit peale terasest valamu, WC-poti ja poleeritud metallpeegli.
   Seina külge kinnitatud voodil puudus madrats. Higised käed hoidsid ühest voodijalast ning sooned kord pingestusid kord lõdvestusid. Kätekõverduste rütmis eemaldusid näolt sassis, higist niisked juuksed, tuues nähtavale pruunid mandlisilmad. Noor naisterahvas oli riietatud lühikesse särki ja haiglapükstesse. Tema painduv keha kõverdus ja sirutus nagu terasvarb. Lihaselised käed tõusid ja laskusid. Täpselt rütmis. Liigutused olid masinlikud.
   Doktor astus kõrvale, et teisedki võiksid pilgu sisse heita. Naine vaatas teisele poole ja võis arvata, nagu poleks tal aimugi, et teda jälgitakse. Kuid ta teadis.
   Peegli kaudu oli naine ukse vaateava kaudu liikumist märganud, ent ei kavatsenud reageerida sellele alandusele, kui teda nagu laboratooriumirotti uuritakse. Ta jätkas kätekõverdusi. Käed hakkasid võbelema - musklid väsisid.
   Kui õppurid vahtimise lõpetasid, asus Silberman jälle nende asemele, manas näole kahtlaselt rõõmsa naeratuse, vajutas kõneaparaadi nupule ja lausus: "Tere hommikust, Sara!"
   Sara Janet Connor pöördus ja heitis pilgu Silbermani poole. Vangla-aastad olid ta välimusele julmi jälgi jätnud. Näoilme oli pingul ja väljakutsuv, silmad seirasid, otsides põgenemisvõimalusi. Ta paistis asuvat pideva võitluse piiril. Kunagi pehmed naisepõsed paistsid nüüd skulptori raiututena. Sara nägi välja veel ilus ja tugev, samaaegselt ka tagaaetav, nurkasurutud, kannatav...
   Naise hääl oli monotoonne, madalakõlaline ning kostis Silbermanile looma urinana.
   "Tere hommikust, doktor Silberman, kuidas on lood teie põlvega?"
   Rahulolev naeratus kadus sekundiks Silbermani näolt. Ta kergitas kulme ja vastas: "Hästi, Sara."
   Doktor lülitas kõneaparaadi välja ja pöördus tudengite poole: "Mõni nädal tagasi suskas ta mind kruvikeerajaga põlve."
   Noorte nägudele ilmusid naeratused. Silberman otsis lohutust tuttavatest ladusatest väljenditest. Sara oli tähelepanuvääriv ja tugev natuur, kellega doktor võitles nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ta jätkas: "Hallutsinatsioonide struktuur on ülimalt huvitav. Naine usub, et keegi robot, "Terminaator", kes muidugi näeb välja nagu inimene, on saadetud ajamasinaga tulevikust siia, et teda tappa. Ja tema poja isa, mingi sõdur, on tulevikust läkitatud kaitsma teda, poja ema." Doktor ei suutnud hoiduda muigest:
   "Aasta 2029, kui ma õigesti mäletan."
   Tudengid said vihjest aru ja muigasid.
   "Mulle tundub," jätkas Silberman, "et hallutsinatsioonid algasid ta sõbrast ning kandusid siis temale. Identsuste ülekandumise suurepärane näide. Ja mitte sugugi nii harv, kui arvate. Üha rohkem kohtab taolisi sündroome. See on üks teravalt valuline reaktsioon liialt keerulise tehnoloogia puhul, see võib olla katse kaitsta inimsuhteid tänapäeva ühiskonnas. Kui patsient võiks suunata oma tohutu energia mitte hallutsinatsioonidele vaid tervenemisele, lastaks naine kohe siit minema."
   Silberman tegi pausi, meenutades oma esimest kohtumist Saraga politseijaoskonnas. Sara oli kambas ühe paranoikuga, kes sai koos Saraga põgenema, aga lasti hiljem maha. Seejärel kadus Sara mõneks aastaks doktori vaateväljalt, sattus aga pärast kohaliku kompuutrikorporatsiooni õhkulaskmist uuesti ta hoolealuseks. Sara oli patsient, kes ei soovinud arstiga tegemist teha. Nüüdseks võis naise olukord olla paranenud. Silbermani häiris vaid see, et ta ei suutnud patsienti ravima sundida. End kokku võttes, lausus doktor järsult: "Lähme edasi."
   Tudengid heitsid üksteisele pilke ja liikusid järgmise kongi juurde. Silberman jäi maha ja pöördus vanemsanitari poole. See oli Douglas - kuus jalga pikk, 250 naela raske ning süda sama pehme kui lõgismaol. Doktor kõneles tasa, et tudengid ei kuuleks: "Mulle ei meeldi, kui patsiendi kamber on korratu. Jälgige, et ta torasiini sisse võtaks."
   Douglas noogutas ning andis kahele kaaslasele mahajäämiseks viipega märku. Ta astus türmikongi, kopsides nuiaga kurjakuulutavalt vastu ust. Veel kaks sanitari trügisid sisse, ühel käes loomatapmisnuia moodi asi. Sara oli juba kogenud elektrinuia vapustavat mõju. Teine jõmm hoidis käes tassi punase vedelikuga. Torasiin.
   "On aeg rohtu võtta, Connor", ütles Douglas.
   Sara vaatas talle otsa ja tõusis kindlameelselt jalule. Tema pilk libises ühelt näolt teisele. Ta tundis metsikut viha ning hirmu, mis ühinesid otsuseks.
   "Võta seda ise," vastas ta.
   Douglas mühatas. Niisiis - nagu ikka.
   "Tead küll - pead end korralikult ülal pidama, sest õhtul vaadatakse sind üle."
   "Ma ei hakka mingit rohtu võtma. Ma ei taha neid vastikusi," ütles Sara.
   "Ei mingeid vastikusi..." Ja sanitari kumminui lendas vilinaga naisele vastu kõhtu. Sara tõmbus kokku ja, hing kinni, langes põlvili. Douglas virutas jalaga vastu koikut ning see mütsatas põrandale tollikaugusel Sara peast. Sara jõudis end kõrvale veeretada ning ägises läbi hammaste: "Kui veelkord nii teed, siis tapan su, närakas."
   Douglas kangestus hetkeks, võttis siis teise koljati käest nuia ja astus naise poole.
   Sara teadis, mis nüüd järgneb.
   "Käi eemale, sina marupeni. Ai - ai!"
   Elektrinui andis Sarale löögi õlanukkide vahele. See paiskas ta maha nagu lutika, silme ees virvendas elektrikaarleek, ta tõmbles krampides. Douglas haaras vaesel naisel järsu tõmbega juustest ja toppis ta huuled torasiinitassi.
   "Viimane palve, mu kallis," kraaksus sanitar.
   Hing kinni, püüdis Sara haardest vabaneda, kuid sanitari jõud käis üle. Ta ei suutnud enam taluda valu, ta pidi hoidma jõudu, et ükskord pääseda sellest kuradikoopast.
   Vastikusega neelas Sara nõiajoogi alla.
   Varsti vajub ta viirastuste valda. Juba tunneb naine latergilise une esimesi märke oma kehas. Seejärel võivad vaenlased teha, mida heaks arvavad. Tema hõljub nagu teises ilmas. Ja siis võib kõike juhtuda ta pojaga. Poeg...

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk