KÜLASTAJAD

   Päikesekiired paistsid Sara pekstud näole. Ta istus liikumatult koikul, selg vastu seina. Põsk tõmbles ja silmavaade oli heitlik. Piinatud naine hingas ebaühtlaselt, püüdes jääda mõistuse juurde ning preparaatide tekitatud koomaseisundist välja rabeleda. Teadvus kippus kaduma. Sara oli vajumas üksildasse unistusse, kui äkki kellegi käsi patsutas ta põske. Sõrmed silitasid nahka. Tuimus lendas kildudeks nagu klaasist vaas.
   "Sara, tõuse üles," sosistas kellegi hääl.
   Sara avas silmad ja vaatas voodiäärel istuvale mehele otsa. Mehe heledad juuksed olid sassis, seljas kandis ta pikka määrdunud mantlit. Silmad noored ja pehmed, ehkki nägu haavaarme täis.
   See oli Kyle Riz.
   Naise silmad täitusid pisaraist, segades nägemist.
   "Kyle?!" sosistas Sara.
   Mees ei vastanud kohe, kuid viirastus see polnud. Sara tundis käe soojust põsel ning nägi mehe silmis nii palju armastust. Armastust, mis pani Kyle'i andma elu tema, Sara eest.
   "Sind ei saa siin olla, sa oled surnud," ohkas Sara.
   Kyle noogutas pead ja vastas pehme häälega:
   "Ma tean. See on uni, Sara."
   "Jah. Tean. See on torasiinist. Enam ta ei saa mind sundida seda võtma."
   Sara ja Kyle vaatasid igatsusega teineteisele otsa. Hetkeks kadus kogu õudus ja valu, mida naine kandis endas mehe hukkumisest saadik ning nüüd tundis ta armastust - puhast ja tugevat nagu tookord, kui nad elasid ja koos olid.
   Sara tahtis puudutada meest, kuid ta käed olid nagu rasket tina täis.
   "Võta mind," sosistas naine.
   Kyle embas teda ja hakkas õrnalt äiutama. Pisarad voolasid mööda naise põski ja langesid rinna soojale ja siledale nahale.
   Hellalt kõneles Kyle jälle: "Ma armastan sind. Ma armastan sind alati."
   "Oh jumal! Kyle, mul on sind nii vaja..."
   Kyle võttis naise lõua ja suudles teda suule. Naist huultega hellitades haaras meest iha ning ta suudles aina tugevamalt.
   "Oh jumal, ma tunnen su puudutust," mõtles naine.
   Tugev valu kadus kõhust. Ta toetas end Kyle'i õlale ning seal nuttes tundis ääretut armastust selle ammu surnud mehe vastu.
   Nüüd kõneles Kyle juba jaheda häälega:
   "Kus on John, Sara?"
   Seal, kus oli asunud Kyle, polnud enam kedagi. Ohates avas Sara silmad. Kyle seisis nüüd kambri teises otsas, vaadates naist etteheitva pilguga. Kunagi polnud Sara näinud mehel sellist näoilmet.
   "Nad võtsid minult Johni ära," vastas ta tasa.
   "Just praegu on John ohus. Me peame teda hoidma, ta on nii kaitsetu."
   "Ma tean," vastas Sara. Ta püüdis tõusta ja astuda Kyle'i juurde, kuid keha ei kuuletunud.
   Naine polnud enam ammu nutnud, kuid nüüd Kyle'i ees ei suutnud ta silmaveekraane sulgeda.
   "Ma tean, et Johnil on mind vaja, kuid ma pole piisavalt tugev. Keegi ei usu mind, isegi sina mitte, mu kallim. Ma kaotasin poja ega ole täitnud oma ülesannet."
   "Tõuse, võitleja," lausus Kyle ja tõstis naise voodilt. "Pea meeles läkitust, Sara... veel pole tulevik otsustatud. Ei ole saatust. On vaid see, mis me ise loome."
   Kyle tuletas naisele meelde kirja, mille täiskasvanud John Connor palus Kyle'il edasi anda. See pani naise oma saatuse üle mõtlema. Paraku oli ta viimastel kuudel läkituse unustanud. Kõikehaaravas põgenemisihas unustas Sara palju. Liiga palju.
   Kyle pöördus ukse poole. Naise südamelöögid kiirenesid. "Kyle, ära mine!"
   Aeglaselt vaatas Kyle tema poole ja ütles etteheitval toonil: "Sara, meil on jäänud nii vähe aega selles ilmas."
   Siis avas Kyle ukse ja väljus. Naine püüdis end liigutada, kuid jalad olid elutud. Kogu tahet kokku võttes vankus Sara ukseni, poetas end koridori ja vaatas vasakule. Koridor oli tühi. "Kyle!" karjus ta ja pöördus teisele poole. Kuju kaugenes ja kadus nurga taha.
   Sara jooksis talle järele.
   Kyle Riz läks ees, haihtudes taas nurga taha. Sara järgnes talle. Nüüd seisis Kyle suure saali teises otsas kahekordse ukse ees, avas selle ning astus ilusasse päikesepaistelisse hommikusse.
   Sara jooksis veel piki koridori, jõudis välja rohelisele murule ja vaatas ümberringi.
   Siinsamas oli mänguplats täis naervaid lapsi. Nad libistasid end liugteedel või kiikusid kiigega kõrgele. Riz'i polnud kusagil.
   Sara avas suu, et kisendada, ent ta ei suutnud piuksugi kuuldavale tuua. Oli juba hilja. Ta pidi nüüd nägema teistsugust päikesetõusu.
   Järsku kaotas taevas oma värvid. Siis paiskus kõik põletava lainena laiali.
   Kohutavas leegis, kõrvetamas kui tuhat päikest, süttisid lapsed nagu tikupead. Ka Sara põles. Ta püüdis karjuda, ta nägi, kuidas ta liha luudelt rebeneb ja valged kondid paistma jäävad. Ei ühtki võimalust ärajooksmiseks.
   Liiga palju valgust, rohkem kui vaja. Valgust, mis valgustab surmaagoonias väänlevaid, kõrbevaid lapsi.
   Lööklaine, lennates 250-miilise tunnikiirusega, kadus silmapiiri taha. Söest skulptuuridena seisid laste kujud ja pudenesid siis koltunud lehtedena laiali.
   Lööklaine viis kõrbenud liha luudelt. Naine asus radioaktiivse pilve keskmes, kus läikis sulav laava nagu avatud põrguvärav, valmis ta hinge vastu võtma.
   Sara pöördus aknast voogavate päikesekiirte eest kõrvale, pühkis pisaraid ja hingas raskelt. Kogu keha justkui põles. Haiglarõivas oli higist läbimärg. Naine avas silmad. Ta lebas ümbertõugatud voodi kõrval põrandal.
   Torasiin tekitas põrguliku nägemuse. Kuid varsti saab see teoks. Naine tundis, et läheneb sõda. Ta suri selles sõjas juba tuhandendat korda. Ja polnud põhjust arvata, et õudne nägemus kaob nagu uned tavaliselt. Ei, see oli ettekuulutus.
   Kuid kunagi ei ilmunud neis nägemustes Kyle. Mida tähendas tema seekordne ilmumine? Või on tema, Sara juba päriselt hulluks minemas? Ei, tema armastatu ütles midagi tähtsat. Ja naine pingutas mälu, et meelde tuletada Kyle'i sõnu.
   Ta ütles midagi Johni kohta. Et ta on ohus. Ja pole aega oodata. Tegelikult tuli see kõik alateadvusest ega olnud Kyle'i öeldud.
   Sara tundis, et midagi on teoksil. Ja tema ei suuda seda peatada. Naine heitis pulstunud juuksed näolt ja sundis end tõusma.
   Nii või teisiti - ta peab siit minema saama.
   Juba täna õhtul.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk