TAGASIVAADE

   Sara seisis väikeses tühjas toas. Käed risti rinnal, kuulas ta omaenda häält, mis tuli kusagilt kaugelt ja tundus lausa ebamaisena. Naine pöördus videomonitori poole, mis seisis rataslaual ta ees ja nägi ekraanil iseennast. Seal ta kõneles, silmad aga ekslesid ringi talle sisse söödetud narkootikumidest. Kassett oli salvestatud siis, kui Sara hospidali pisteti. Naist hämmastas, kui vapralt ta end tookord üleval pidas. Se on tema, kes kõneleb: "... sarnaneb hiiglaslikule tulekerale, mis pimestab silmi. Kuid miskipärast ma näen. Teate, ma näen iga päev ühte ja sama und, seepärast ma pean..."
   Nüüd kostab Silbermani hooldajalik hääl. Teda ennast kaamera ei näita. "Jätkake palun..."
   Silberman ise istus praegu siin kõrval ja jälgis, kuidas Sara videosalvestusse suhtub. Kaks sanitari seisid ukse juures ja vaatasid tuimalt ekraanile.
   Vastu tahtmist, süngelt Silbermani poole sihtides jätkas Sara ekraanil: "Lapsed on põlenud paberinutsakate moodi... süsimustad, liikumatud. Siis tuleb lööklaine ning kuivanud lehtedena lendavad nad laiali..."
   Naine ekraanil vappus nutust. Praegune Sara istus punetavate, kuid kuivade silmadega ja jälgis külmalt ekraani.
   Jälle kõneleb Silberman:
   "Unenäod maailmalõpust on küllalt levinud nähtus, Sara."
   "Kuid see ei ole uni, see on tõsi. Idioot olete. Ma tean isegi kuupäeva. See juhtub 1997. aasta 29. augustil. Siis saate ka teie aru. Ja igaüks tunneb seda juba enda nahal."
   "Rahunege, Sara"
   Kuid Sara ei rahunenud. "Oh, te mõtlete, et olete kenasti elus ning teid ei ohusta miski. Tegelikult olete juba surnud. Kõik te olete surnud!"
   Videos oli näha, kuis Sara tahtis tõusta, kuid ekraanile ilmus üks sanitaridest ja tõukas ta toolile tagasi. Sellest polnud kasu. Sara hääl kõrgenes peaaegu karjatuseks: "Teie, Silberman näete und, mitte mina. Sest ma tean, et see juhtub. Juhtub!"
   Doktor Silberman võttis puldi ja peatas lindi, jälgides ise tähelepanelikult Sara vaevatud nägu.
   Patsient nr. 28 pööras pead. Tema nägu oli lausa kivinenud. Ta teadis, et Silberman ootab vastust.
   End kokku võttes manas Sara näole naeratuse. Nimelt selle neetud värdja jaoks, kes tegelikult ajas teda lausa iiveldama. Ta suutis endast pigistada: "Ma olin hirmunud... ei saanud aru, mis sünnib. Nüüd on hulga parem. Paljugi on selgunud."
   Doktor noogutas ja keerutas käes sulepead. Ta huultel mängles üleolevalt armulik naeratus.
   "Jah, muidugi, paranemist võib märgata."
   Sara märkas rahuldusega, et doktor pistis sulepea hajameelselt tasku. Ees seisis kõige raskem - olla Silbermaniga viisakas. See aitaks tal sihile jõuda.
   "Ja mis see siis tähendab?" Küsis doktor ja ta häälest kostis imestust.
   Sara vaatas segaduses peegelseina poole - ta adus, et selle taga on vaatlejate tuba, kus istuvad mõned vabad arstid ja paar psühholoogi, teevad suitsu ja jälgivad patsienti. Kui Sara võiks, haaraks ta tooli ja virutaks nonde piinajate ülbetesse moludesse!
   Sara hoidis end vaos. Täna on tal elu üks tähtsamaid päevi - ta peab tegema kõik, et siit välja pääseda. Kui vaja on ta sunnitud põlvili roomama nende tohmanite ees. Tuleb nende mängu kaasa mängida. Kui õnnestuks leida õigeid sõnu, ehk juhtub ime ja ta lastakse minema.
   Sara pöördus Silbermani poole:
   "Te ütlesite, et kui mul läheb poole aasta jooksul paremaks, viiakse mind osakonda, kus lubatakse kokkusaamisi. Kuus kuud on möödas. Ma tahan väga näha oma poega."
   Doktor nõjatus seljatoele, kõigutas end tooliga, nagu mõtiskleks ning ütles:
   "Hästi, vaatame. Pöördume aga nüüd tagasi sinna, kus te jutustasite noist masininimestest, terminaatoritest. Kas te arvate, et neid pole olemas?"
   Vaevu suutis Sara naeratust jätkuvalt suul hoida.
   "Ei ole, nüüd ma tean seda." Ta püüdis kõnelda võimalikult veenvalt.
   Silberman noogutas jälle, kirjutas midagi patsiendi toimikusse ja vaatas Sarat nii, et sellel süda saapasäärde langes.
   "Aga te olete mitut puhku kõnelnud, kuidas te ühe sellise hüdraulilise pressi all hävitasite."
   "Oleksin ma seda teinud, jäänuks mingeid jälgi. Vabrikus oleks midagi avastatud."
   "Hea küll. Tähendab - te ei arva, et kompuutrikompanii on selle asja lihtsalt maha vaikinud?"
   Otsustav hetk. Silberman kopsis sulepeaga tasakesi vastu paberit, justkui lugedes sekundeid.
   "Ei arva. Ja miks oleksid nad pidanud seda tegema?"

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk