OTSIJAD

   Politseiautos asuv kompuuter andis infot: John Connor. Vangistuste lahtrist allpool olid lühidalt elulooandmed:
    Ema: Sara Connor.
    Seaduslikud hooldajad: Tod ja Janel Voyt.
    Aadress: 19828, South Elmond, Reseda, California.
   Politseiauto seisis juba õige maja ees, vale-Austin uuris veel, kes naabruses elavad. Politseinik jälgis kõike mitte ainult silmadega, vaid kontrollis olukorda igast vaatevinklist. Ta vaatas maja juurde viivat rada, silmitses aknaid ja ust ning otsustas siis minna. Ta astus teed pidi üles, pidades silmas tänavat, tundmata mingit ohtu.
   Äkitselt kuulis Austin hoovist koera haukumist. Keskmist mõõtu koer, pani politseinik endamisi kõrva taha.
   Peale kolmandat nõudlikku koputust ajas Tod Voyt end diivanilt püsti. Teleris käis kolmas poolaeg. Teise, paistab, magas ta maha. Misasja koer nii lärmi lööb? Justkui oleks terve leegion võõraid valdustesse tunginud.
   Veel kolm ühetoonilist koputust. Kes seal on? Tod urises midagi endamisi. Miks ei jäeta teda rahule isegi laupäeval? Ta läks läbi eesruumi ja paiskas välisukse lahti.
   Politseiniku ebameeldivat nägu ja tema tühja pilku märkas Tod juba läbi ukseklaasi ning viha taltsutades päris mees uniselt käreda häälega: "Milles asi?"
   "Kas teie olete John Connori kasuvanem?"
   Tod hingas raskelt. "Jah, nii see on. Mida ta seekord tegi?"
   Politseinik Austin jõllitas Todist mööda elutoa poollahtise klaasukse tagaõue, kus sinna ketitatud hundikoer hüples rahutult ja aina haukus.
   Janel tuli vannitoast, lehvitades ajakirja "People" ning jäi mureliku näoga Todi selja taha. Politseinik vaatas naise poole ning küsis:
   "Kas ma võin rääkida John Connoriga?"
   Tod kehitas õlgu: "Muidugi. Aga teda pole kodus. Poiss pani hommikul tsikli seljas minema ja jumal teab, kus ta praegu on."
   "Kas teil on tema pilt?"
   "Too album, Janel."
   Naine kõhkles, vaatas umbusklikult politseinikku ning ütles: "Üks hetk." Ta läks kamina juurde.
   "Seletage, milles on asi?" päris Tod.
   "Ma tahan talle esitada kõigest mõne küsimuse."
   Janel tõi albumi ja otsis sealt Johni pildi - tavaline koolipoiss rahulolematu näoga, nagu oleks tal kästud ära süüa ports spinatit. Austin uuris pilti, keskendudes Johni näojoontele. Seda Tod ja Janel ei märganud.
   "Kena poiss," märkis politseinik. "Lubage, ma võtan pildi kaasa."
   Janel noogutas hajameelselt ja mainis: "Hommikul käis keegi mees, kes kah tundis Johni vastu huvi."
   Tod, meenutades toda kohtumist, torises ärritunult: "Jah, üks igavene kolge. Tsikli seljas. Aga - kas see on ühenduses teie asjaga?"
   Tod täheldas, et politseinik kõhkles sekundi, siis aga naeratas: "Mind see ei puuduta."

   Mootorattal sõitev Terminaator tuhnis läbi ühe tänava teise järel, muutes saadud signaalid arvkoodideks. Kübor ekraniseeris John Connorit otsides tasapisi kogu kvartali nagu haikala. Viimase pooltunni jooksul tutvus ta 7 km raadiuses linnaga, tundes end rattasadulas koduselt ja harjudes ka tiheda linnaliiklusega. Küberneetiline inimene sai aru, et kõik need oskused võivad strateegiliselt ksulikeks osutuda. Ta teadis, kus poiss elab ja millega tegeleb. Nüüd oli poisi leidmine vaid aja küsimus. Küll nende teed ühtuvad. Terminaator pani rattale hääled sisse ja sõitis läbi kvartalite kulgeva, kuivakslastud kanali suunas.
   Kui kübor oleks peatunud teeserval ja pisut oodanud, oleks ta näinud Johni ja Timi oma "Hondal" möödumas.
   Mõnikord võib saatus isegi terminaatorite üle irvitada.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk