POLAROID

   John tegutses Föderaalpanga lähedal asuva rahavahetusmasina kallal. Tim ta kõrval heitis siia-sinna närvilisi pilke. John pistis aparaadi pilusse varastatud pangakaardi. Selle tagaküljele tinutatud peenike juhe oli ühendatud Johni seljakotis asuva pisikese raadioga, see aga omakorda Johni käe all asuva klaviatuuriga.
   "Rutem," ärgitas Tim, ent John ei kiirustanud. Ta oskas igas olukorras tasakaalukaks jääda. Kiirustamine sünnitab vigu, mille parandamiseks kulub aega. Poiss sisestas ühteaegu mitu käsklust. Tablool oli juba kaardi number, nüüd toksis John selle ka klaviatuurile ning siis summa - 300 dollarit. Aparaat vaikis. Peale kõige muu teadis John, et rahavahetusmasina ekraani taga peituv telekaamera võtab üles igaühe näo, kes tuleb raha saama. Ent ta oli objektiivi katnud desodorandi õhukese kihiga.
   Tim märkas, et lähedalasuvasse parklasse veeres auto, millest väljus tüse naine, kes hakkas sorima oma käekotis.
   "Keegi tuleb," hoiatas Tim.
   John haaras Timi pluusist ja käskis: "Seisa siin, kus oled." Tim nägi, kuidas naine suundus nende poole, ta niheles, kuid jäi paigale. Hetk hiljem lõi aparaat surisema, tõugates välja viisteist kahekümnedollarilist rahatähte.
   "Kerge saak," nentis John.
   Tim heitis pilgu üle õla ja oli vapustatud. "Oh sa tuline, mismoodi sa seda küll mõistad?"
   John pühkis varrukaga ära desosorandikihi kaamerasilmalt ning hakkas rahapabereid kotti toppima.
   "Need on minu emalt. Minu tõeliselt emalt," ütles John. "Lähme, sõber..."
   Tim piidles lähenevat naist ja lootis, et too ei taibanud, millega nad olid tegelenud.
   "Lähme!"
   Poisid pöörasid jalgteele nurga taga,kus seisis nende "Honda" ning John luges Timile tema osa - viis kahekümnedollarilist. Uskumatu - oli Tim üllatunud. Iga jumala päev mõtleb John midagi välja, aga sellist...
   Kui John oli oma koti avanud, et raha sinna panna, märkas Tim plastmassraamis pilti.
   "Kes see on?" küsis ta.
   John heitis pilgu noore daami juba üsna kortsunud pildile. Naine istus maastikuauto roolis, tema kõrval hundikoer. Naise näol oli leebe ja nukker naeratus. John oli alati juurelnud, mille üle ema muigab. Oli näha, et naisel on ees suur kõht. Äkki on see tema ise? Naljakas mõelda.
   "See on mu ema," ütles John.
   "Üpris rahuliku väljanägemisega," pomises Tim mõtlikult.
   Alati, kui John vaatas seda nägu polaroidpildil, kerkisid temas tunded. Ta ei osanud neid Timile kirjeldada. Sellepärast ütles ta üksnes: "Tegelikult pole ta üldsegi hullumeelne. Sellepärast pandigi ta Pescaderosse. Ema tahtis kompuutrivabrikut õhku lasta, kuid sai pihta ja võeti kinni."
   Se kõik oli Timile põrutav uudis, aga tead sa kõike siin ilmas...
   "Ja nüüd siis niimoodi..."
   "Jah, siis kaotas ta mõistuse. Hea küll - lähme." John pani "Honda" käima. Ema nägu aga seisis ikka veel poisi silme ees. Ta oleks nagu poega eemalt jälginud.
   "Kurat temaga," mõtles John, sisehääl aga küsis: "Miks hoiad sa ikka seda pilti?"

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk