TANKLAS

   See oli väike tankla: bensiinipumba püstak ning suupistelett, mille lähedal kokkupandavad lauad.
   "Sara küsis Johnilt: "On sul raha?"
   "Paar sajalist. Annan sulle poole."
   Sara haaras poisilt raha ja tagastas vaid kahekümnelise. "Osta endale midagi süüa," ütles ta ning väljus autost. Poiss pöördus terminaatori poole ja sõnas: "Naljasoont tal küll pole." Kübor ei vastanud. "No läki siis," arvas poiss ja nad väljusid masinast ning suundusid kohvibaari poole.
   "Veel üks asi," peatas poiss terminaatori, "sa oled liialt sünge kutt. Naerata vahetevahel."
   "Naeratada?" püüdis terminaator asjast aru saada. Tema ülesande täitmiseks polnud sellist asja ette nähtud.
   "Jah, naerata. Inimesed ju naeratavad, eks? Vaata!" sõnas John ja naeratas laialt elatanud naisele müügiakna taga. "Tervist! Teil on siin väga kena. Kuidas läheb kah?"
   Naisel aga valutasid jalad ja tal polnud mingit tahtmist suvalise poisikesega vestelda. "On sul mõni soov?" päris ta kuivalt.
   "Ebaõnnestunud näide," sõnas poiss, pöörates pilgu terminaatori seljataga toimuvale.
   "Vaata sinna," näitas John telefoniputka kõrval seisva tüdruku poole, kelle sõber parajasti kellegagi kõneles. Tollele öeldi ilmselt midagi naljakat, sest kõneleja hakkas naerma. Ka tüdruk naeratas. "Umbes nii," õpetas John.
   Terminaator kandis poisi naeratuse suurendatud kuju oma elektroonilisele tabloole - naerev suu kattis kogu ekraani. Kübor kordas nüüd seda aegluubis. Kõrvale ilmusid ka naeratuse matemaatilised arvutused. Jälle üllatasid saadud ja olemasoleva informatsiooni erinevused terminaatorit. Alateadvuslike assotsiatsioonide põimed ta ajuskeemides lõid uue, varem veel kogemata info. Terminaator õppis.
   Sara pidi teadma, millest ta poeg mõtles. Võitluse algaastail oli John kahtlemata saatuse poolt väljavalitud. Ajasilmus tõmbas ta sündmuste keskpunkti. Kuid inimese jaoks on selline koormus liiast. Vaadates oma poega heiastus Sarale, et näeb kogu inimkonda ning iga tema kehaosa tõrkus julma saatuse vastu. Poiss pidi saama maailma päästjaks, ent millise hinnaga! Juba see teadmine tappis neid mõlemaid.
   Lõpetanud friikartulite söömise, otsustas Sara tegutseda. Ta uuris terminaatorilt: "Mind huvitab, kuidas on ehitatud SKYNET. Kes on selle taga?"
   Terminaator sobras mälus. Sinna olid salvestatud tema aja põhilised ajaloosündmused.
   "Otseselt on selle taga Miles Dyson - firma "Cyberdin Systems" eriprojektide osakonna direktor."
   "Miks just tema?"
   "Mõne kuu pärast loob Dyson põhimõtteliselt uut tüüpi mikroprotsessori."
   "Ja siis?"
   Terminaator laskis kapoti alla ja istus autosse. "Kolme aasta pärast saab "Cyberdinist" suurim sõjaväe kompuutersüsteemide tarnija. Kõik "Steel" tehnoloogia järgi tehtud pommitajad varustatakse nendega ning on automaatjuhtimisega."
   Ka Sara istus Johni järel autosse ning terminaator sõitis parklast välja.
   "Nii, nii. Need Washingtoni rasvapersed vist mõtlevad, et milleks liigutada oma ajusid, las kompuuter vastutab kõige eest?"
   Põhimõtteliselt jah," vastas terminaator, olles enne kõnekeelse väljendi kiirelt läbi seedinud. Ta jätkas: "Võetakse vastu SKYNETi loomise otsus. Süsteem hakkab tööle 1997. aasta 4.augustil. Strateegilise kaitse otsustes välistatakse inimfaktor. SKYNET hakkab õppima ja ennast õpetama geomeetrilises progressis ning 29. augustil kell 2.14 tunnetab ta ennast kui isiksust. Inimesed on paanikas ja püüavad seda protsessi peatada."
   "Ja siis annab SKYNET neile vastulöögi?" küsis John.
   "Jah, ta laseb välja kontinentidevahelised ballistilised raketid Venemaa pihta," sõnas Terminaator.
   "Miks Venemaa pihta? Praegu on nad justkui meie sõbrad?"
   "SKYNET teab, et venelaste vastulöök hävitaks tema vaenlased siin, Ameerikas."
   Saral tekkis mingi lootusesäde. "Mida sa tead Dysonist?" küsis ta küborilt.
   "Mul on küllalt põhjalik informatsioon."
   "Tahan temast kõike teada. Kuidas ta välja näeb? Kus elab? Kõike!!"
   "Emal on midagi plaanis," arvas John.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk