VAHEPEATUS

   Väsimatult juhtis terminaator autot. Sara mõtles äsjakuuldu üle järele. Nüüd oli ta juba rahunenud ja end kogunud; ta oli strateegiliselt mõtlev Sara Connor.
   "Aga see T-1000... mis juhtub, kui tema pihta lasta?"
   "Ballistilisest läbilöögist saab ta hüdraulise hoobi, kuid üksnes mõneks sekundiks. Kõige uuemate meetoditega on ta võimeline oma molekulsüsteemi hõrendama ning kuulid läbivad viga tegemata. Peale selle võib ta oma kuju muuta."
   "Kas on võimalik teda koost lammutada?"
   "Pole teada. Tõenäoline, et kui T-1000 käitudes relvana muudab oma struktuuri jäigaks, on ta murduv ning siis võib lööklaine talle kõige rohkem häda teha."
   Jälle sõideti vaikides. Järsku nägi Sara pimeduses neoonvalgust. Ta lausus:
   "Peata siin, me peame ta maha jätma."
   Terminaator pööras firma "Benthic Petroleum" inimtühja tanklasse. Aeglaselt sõitis ta ümber tühja kontorihoone. Aknal rippus silt "Puhkepäev - pühapäev". Siis sõitsid nad piki hoonet tagumise garaazhini. Terminaator tuli autost välja ja rapsas ülestõstetavalt garaazhiukselt rippluku. Sara sõitis garaazhi ning terminaator laskis ukse uuesti alla. Nüüd olid nad mõneks ajaks ohutus kohas varjul.
   Sara lülitas laetule põlema ning nad vaatasid üksteisele otsa. Küberneetiline mees oli mitmest kohast läbilastud, haavadest immitses verd. Naise paremas õlas oli sügav haav ning ta pluus oli verest märg.
   "Sitasti näed välja," ütles Sara.
   Terminaator kandis need sõnad oma sisemisele ekraanile ning arvuti uuris nende kontekstilist tähendust. Vastuseks pakkus arvuti mitmeid variante: "Keri persse, Jack.", "Laku tagumenti", "Ega sinagi targem ole." Terminaator valis viimase. Seda kuuldes Sara peaagu naeratas. Peaaegu.

   Löönud katki kontoriakna, hankisid nad esmaabikarbi, mõned puhtamad riidelapid, pudeli haavapuhastuspiiritust ning paar terariista. Kui terminaator verise riidetüki kõrvale pani, andis John talle kätte puhta.
   Sara istus terminaatori kõrval, kes ta haava generaatormähise peene traadiga kinni õmbles. Haav helendas tuhmilt, kui terminaator seda gaasipõleti abil desinfitseerinud oli. Sara mäletas - Kyle oli talle kunagi kõnelnud, et valu võib maha suruda, et võib isegi ilma narkoosita opereerida. Naise mälus taastus Kyle'i nägu, kuid Sara tõrjus mälestused ning koondas mõtted oma õlale. Masina täpsusega tegi terminaator nahasse uusi auke. Ta jälgis naise pingestatud nägu ning korrigeeris oma liigutusi.
   Sarale ei meeldinud, et küberneetiline olevus oli niivõrd lähedal ja teda nõelaga torkis.
   "Usun, et sa käitud nagu kvalifitseeritud mõrvar, eks ole?" mainis Sara.
   Terminaator vastas õmblemist katkestamata: "Õige."
   John oli terminaatorile tänulik, et see tema ema aitas ning küsis endalt mõttes, miks ema näeb ses mehes vaid halba. Terminaator on siiski vaid tehisinimene, kellele ta ise tolles tulevikus on andnud programmi ülesandega neid siin aidata. Terminaatorid ei ole kurjusekandjad. Kõik sõltus sellest, kellena neid kasutati. Samamoodi on tulirelvadega.
   Mõne aja pärast tuli kord terminaatori kätte. Tema nahkjope oli kuulidest puretud. Sara ja John tirisid kübori seljast jope ja paljastasid musklilise, kuulidest songitud ihu. Haavad olid ka kätel ja jalgadel. Kuulide sisenemisaugud polnud õnneks suured.
   "On sul valus?" küsis John.
   "Ma tunnen vigastusi. Seda võib formuleerida kui valuaistingut."
   Sara pesi piiritusega kuulihaavu mehe seljal. Puudutuste kohal lahvatasid külmad helendused. Kujutlus sellest mehest tungles Sara südamevärava ees. Sara sulges kõik südameväravad, ent see tegi veel rohkem haiget. Ta otsis sõnu, mis tooksid teda SIIA ja PRAEGUSSE.
   "Kas need sädelused aitavad haavadel paraneda?"
   "Jah"
   "See on kena. Kui sa ei suudaks olla inimeste moodi, oleks sust vähe kasu." Sara pistis pintseti haava sisse ja tõmbas välja järjekordse vasetatud kuuli.
   John hakkas aru saama, kellega on tegemist. Inimene-masin, kes võib tulirelvast otsetabamusi saada ning hiljem sellest rahulikult kõnelda, on justkui surematu.
   Poiss küsis: "Kaua sa elad?"
   "Normaaltingimustes ja nende elementidega, mis mul on - sada kakskümmend aastat."
   Sara tõmbas välja viimaseid kuule. Teeklaas sai neid täis. Siis hakkas naine terminaatori haavu tollesama mähisetraadiga kinni õmblema.
   "Sa oskad õppida? Siis võid sa ju saada... saada rohkem inimlikumaks..."
   "Minu keskarvuti on närvisüsteemil põhinev iseõppiv kompuuter. Kui meid ühekaupa saadetakse, lülitab SKYNET meile ainult jooksvate arvestuste programmi."
   "Te ei taha, et sa liiga palju mõtleksid, eks?"
   "Jah," konstateeris kübor fakti ilma vähimagi irooniata.
   "Hm, aga kas meie võiksime sind teisele programmile lülitada?" küsis Sara silmi tõstes.
   "Jah," vastas terminaator.
   Kui terminaator oli Sarale seletanud, mis vaja, otsis Sara välja noa ja hakkas terminaatori pealage katvat nahka lõikama. Sedaaegu, kui ta andis juhtnööre, kuidas pääseda koljuluu all oleva keskarvuti juurde, jäi hääl operatsiooni suhtes täiesti monotoonseks ja tundetuks.
   "Nüüd tee kaas lahti," ütles terminaator.
   John tupsutas tilkuvat verd lapiga. Mikroprotsessori kaane avamiseks kasutas Sara garaazhimehaaniku kompressorkruvikeerajat. Peegli abil, mille John tõi pesuruumist, jälgis terminaator arvuti numbrilauda. Järgnevat juhist oodates heitis Sara pilgu oma veristele kätele.
   "Nüüd võta kinni protsessori baasjuhtmest. Tõmba."
   Sara pistis teise koljusse näpitstangid ning tõmbas protsessori oma pesast välja. Terminaator nägi sähvatust ja siis saabus pimedus.
   Sara ja John uurisid seda, mille nad välja olid võtnud. Väike punakaspruun risttahukas, mille otsas kontakt. Vormilt ja suuruselt doominokivikese kujuline. Tähelepanelikumal vaatlusel paistis, et ta koosneb tohutust hulgast üksteisega ühendatud kuubikukestest ja oli sarnane sellele, mille tükid leiti firma "Cyberdin" põrandalt. Nüüd nad taipasid, et see, mida Miles Dyson püüdis järele teha, oli terminaatori aju.
   John tegi ringi ümber küberneetilise mehe ja vaatas talle näkku - see oli täiesti elutu. Silmad olid lahti, aga rind ei liikunud. Terminaator oli surnud.
   John sai aru, et terminaator oli nüüd täiesti kaitsetu ükskõik kelle ees. Nüüd võis teda täiesti lahti lammutada, teha temast hunnik vanarauda. Kuid terminaator oli ise lubanud minna oma aju kallale, teha ta võimetuks - kõik see kõneles usaldusest. "Kas tõesti suudavad ka masinad usaldada?" arutles poiss.
   Sara uuris lambi all mikroskeemi.
   "Näed sa ümberlülitusnuppu?" küsis John.
   Sara ei vastanud. Külmalt vaatas ta terminaatorile ja siis uuesti mikroskeemile. See, mida naine tundis, oli väljaspool tervet mõistust. Terminaator oli omadega läbi.
   John ei taibanud veel ema mõtet, kui see pani mikroskeemi garaazhilauale ja tõstis vasara. Siis sai poiss aru ja kattis skeemi kähku oma peoga.
   "Ei!"
   Kui Sara poleks suutnud õigel ajal vasarat peatada, oleks ta poisi sõrmed katki löönud.
   "Võta käsi ära, John!"
   "Ei! Ära tapa teda!"
   "Mitte teda, vaid SEDA. SEDA, John."
   "SEDA, jah. Kuid SEE on meile vajalik." John ei võtnud kätt mikroskeemilt.
   "Saame hakkama ilma selleta."
   "Kuid see on ainuke tõend selle kohta, mis meid ees ootab... sõda ja kõik see muu."
   Sara lõi kõhklema. Poisil oli õigus, kuid ikka veel kees Saras viha Kyle'i tapnud küberneetilise olendi teisiku vastu. Ta ütles:
   "Ma ei usalda teda! Usu mind, John, neid on väga keeruline hävitada. Sellist võimalust ei tule võib-olla enam kunagi."
   "Kuula mind, ema, kui ma tõesti pean kunagi suureks juhiks saama, siis peaksid ka sina hakkama mu arvamust ära kuulama. Kui seda ei hakka tegema SINA, siis ei hakka seda tegema mitte keegi." See arukas mõte vihase naise ja abitu terminaatori vahel kinkis naisele uhkustundekiirekese oma poja pärast.
   John mõistis, et nad seisavad valiku ees; sama luges ta ema silmist. Aastaid oli poiss püüdnud hakkama saada ema seatud programmiga ega uskunud, et see võimalik on. Nüüd tajus ta nende vahele tekkinud pinget. Sarast kadusid ähmasus ja kõhklused. Varem polnud seda juhtunud. Naine teadis nüüd, et pojal on õigus. Poiss võttis käe mikroskeemilt. Ema võis nüüd otsustada.
   See oli John Connori järjekordne samm selles suunas, kelleks ta pidi saama - ta oli teinud targa valiku.
   Sara viha polnud veel lahtunud. Tema mõistus käskis tõsta vasara ja süda käskis virutada. Nii ta tegigi ja lõi... pool tolli mikroskeemist mööda ja lausus siis: "Hea küll, olgu nii nagu sa tahad."
   John võttis mikroskeemi oma peopesale ja uuris seda tähelepanelikult. Ta leidis, mida otsis, tõstis ohutusvarvakese ja selle abil liigutas lüliti "Salvestuse" kohale. Pingutusgrimass näol, asetas poiss mikroprotsessori terminaatori elutu kolju sisse vanale kohale tagasi.
   Lõputu pimeduse asendas elu, andes märku valgusesähvatusega. Küberneetilise olendi jaoks oli möödunud vaid hetk. Jälle nägi ta enda taga seisvat Sarat ja Johni. Tema aju ei "tundnud" muutusi. Skännerid ei andnud märku mingist rikkest. Kõik süsteemid töötasid normaalselt. Ainult tema "sisekell" näitas rohkem aega, kui oleks kulunud selleks operatsiooniks.
   "Kas oli mingeid probleeme?" küsis terminaator.
   Vaikides heitis John pilgu emale, naeratas siis ja sõnas: "No problems. Ei mingeid."

   Mõni tund hiljem istus Sara ristijalu, selg vastu seina, revolver põlvedel. Ta silmad olid pimedusega juba harjunud ning ta vaatas oma magavat poega. Ka talle kuluks hädasti ära paarkümmend tundi sügavat und, kogu keha valutas, kuid Sara silmad olid lahti, sest terminaator oli sealsamas, seisis akna all, kuupaistest valgustatuna, liikumatuna. Liikusid vaid silmad, mis jälgisid teel sõitvaid masinaid.
   Järsku tundis Sara, et ruum on valgeks läinud. Arvates, et keegi pöörab tanklasse, haaras ta revolvri järele. Siis sai ta aru, et oli juba saabunud hommik.
   "Vist jäin tukkuma," mõtles Sara õudusega. "See neetud automaat seisab täpselt nii nagu enne, kuigi oleks võinud mu magamise ajal millegagi hakkama saada," kirus ta ennast.
   Sara tõusis valust krimpsus näoga. See valu jälitab mind veel palju nädalaid, ütles ta endale. Hambad ristis, kummardus ta Johni kohale ja hakkas poega äratama. Poiss tegi silmad lahti ja nähes hommikuhahetuses enda kohale kummardumas ema, naeratas lapselikult rõõmsalt. Poiss märkas kohe, kui tundetuks ja karmiks oli muutunud ta ema. Kui Sara kõneles, kõlas ta hääl kumedalt, süngelt ja terminaatori moodi ilma emotsioonideta.
   "Koidab. Peame sõitma hakkama," ütles Sara.

   John ja terminaator läksid garaashi kõrvale pargitud vana furgoonauto juurde. Just siis tõusis päike, elustades pilvitut taevast. Õhk oli värske. Parkimisplatsil keerutas tuul, ennustades kuuma päeva.
   Autouks oli kinni. Terminaator lõi külgakna katki ja avas ukse. Ühe liigutusega purustas kübor roolisamba katte, virutas selle eemale ja kõrvaldas roolilukustuse. Sedaaegu kui John päikesevarju pööras oli terminaator mootori juba tööle pannud. Päikesevarju tagant kukkusid Johni sülle auto süütevõtmed. Ta raputas neid terminaatori silme ees ja sõnas naeratades: "Eks me õpime veel."
   Terminaator ei vastanud midagi. Varem leidis ta sellistel puhkudel midagi ristuvatest signaalidest, otsis mälust analooge. Nüüd oli aga midagi teisiti. Võtmete asukoht, inimlikud motiivid ja nende motiivide tagamaad asetusid isiklike teadmiste osas mingisse laiemasse tähendusse, erinevalt nendest omaette seisvatest andmetest millega tal oli tulnud tegemist teha oma lühikese elu jooksul. Kübor seedis neid andmeid nüüd ühe oma ajusagaraga, teine töötas aga selle jaoks, et juhtida auto tanklasse ja panna paagid täis. Kontorist väljus Sara. Ta oli leidnud mingi mehhaaniku jope, et ei paistaks välja tema verega määritud pluus. Jope polnud uus ega päris tema mõõtu, kuid ikka parem kui mingi haiglarõivas.
   Päike paistis Sarale teravalt silma. Kaua aega oli ta päikest näinud vaid läbi trellide ja tumedaks toonitud klaasi. Nüüd seisis ta hommikukiirtes ja lasi tuulel juustes sasida. Ta tahtis olla vaba, kuid ta tundis, et teda ümbritsevad ohud. Terminaator ja John ronisid kabiini. Kui Sara poja kõrvale istus, lausus terminaator päeva esimese lause: "Meil on vaja linnast võimalikult kaugele sõita."
   Sara arvas sama. Vangala-aastail oli ta läbi mõelnud kümneid põgenemisteid. "Hoia suund lõunasse," ütles Sara, vaadates silmapiirini kulgevat autoteed.

Sisukord
Eelmine peatükk
Järgmine peatükk