Millenniumivahetus oli murdeline ka didaktikas. Muutuv õpikeskkond (arvutid, Internet), globaliseerumine ja multikultuurilisus, aju-uuringud jpm on andnud stardipaugu õppimise-õpetamise viiside, vaadete ja sellekohaste teadmiste kiirele muutumisele. Klassikalistele lähenemistele lisandusid sajandi lõpul aktiivsed õppemeetodid, e-õpe jpm. Allpool mõned näited  muutuvatest lähenemistest ja mudelitest.

Kaheksakomponendiline õpisündmuse mudel (The Eight Learning Events Model, 8LEM, Leclerqce & Poumay 2005)

Kaheksa õpisündmuse komponenti (õpilne/õpetaja):

1. Matkimine/mudeldamine (sh  rollimudeli pakkumine).
2. Vastuvõtmine/ülekanne (info ülekandmine, soovitused).
3. Harjutamine/juhendamine (sh korrigeerimine).
4. Avardamine-uurimine/dokumenteerimine (juhendamine, allikate võimaldamine).
5. Eksperimenteerimine/reageerimine (katsekeskkonna pakkumine, selles toimuvale reageerimine).
6. Loomine/konfronatsioon (loomeprotsessi toetamine, õppijale loomisülesannete esitamine).
7. Eneserefleksioon/ko-refleksioon e kaasareflekteerimine (abi refleksiooniprotsessis, juhendamine).
8. Debatt jmt/animatsioon (sotsiaalses interaktsioonis toimuva õppimise “animeerimine”, visualiseerimine, initsieerimine).

Mudelit peetakse eriti sobivaks individuaalse õppe korral (sh muusika jm loovtegevused), kus traditsiooniline didaktika sageli pärsib õpihuvi ja õppija arengut.