Didadaktika kui utilitaarne retseptuur on olemuselt postivistlik ja paljus biheivioristlik (kuigi didaktika printsiibid, Komensky’st alates, sisaldavad nii eetilist aspekti kui õpilase isikupära arvestamise nõuet).Thorndike’i – Skinneri operantse tingituse teooria kohaselt toimub õppimine kolmes järjestikuses faasis: stiimul (nt õpetaja esitus, demonstratsioon või iseseisev töö õppematerjaliga); reaktsioon (õpilase esitus, sooritus, mis peegeldab õpitava omandamist), tagasiside (reinforcement) (vastavalt tulemuse õigsusele kas positiivne või negatiivne tagasiside, sageli formaalne - nt hindeline). Biheivioristliku lähenemise taustaks on ka 20. saj algul valitsenud vaade, et inimlapse tegelik areng algab sünnist n.ö “valge lehena”.

Nende kahe suundumuse olemasolu ja nendevaheline konkurents on probleemiks eelkõige puhtteoreetilisel ja –filosoofilisel tasandil. Õpetaja õppetunnis lähtub oma pedagoogilisest paradigmast (mis sisaldab ka teadvustatud või teadvustamata filosoofilisi vaateid) ja valib sellele vastava didaktilise lähenemise.

Nii on didaktika – distsipliin (kasvatus)filosoofia, õpetamis-õppimisteooriate ja kasvatus-, koolitegelikkuse ühisväljal. (vt nt Sarv 2012)