Tulles didaktika kui filosoofilise ja kasvatusteadusliku mõiste juurde, on seegi alateadvuslikult või pärimuslikult kasvatuse-õpetuse reeglistikult jõudnud filosoofilise ja teadusliku distsipliini seisusse, olenemata sellest, kas kasutatakse euroopalikku mõistet “didaktika”, anglo-ameerikalikku “õppe disain” vmt.

Kui filosoofia asi on tunnetada maailma sele kõige üldisemas suhtes inimesega ja teadusel – maailma, nagu ta on, siis seda võig rakendada ka didaktikale.

Filosoofilise mõistena pakub didaktika arusaama õpetamise (ja õppimise) kõige üldisemast, maailmavaatest ja inimäsitusest määratud olemusest.
Teadusliku distsipliinina – eksperimentide ja vaatlustega tõestatud seaduspärasuste süsteemi õpetamise kohta.
Didaktika kolmas külg on see, et ta on ülimalt rakenduslik valdkond – iga õppetund või õpisündmus (kus see ka ei toimuks) kätkeb eneses didaktika reeglistikku ja mudeleid.