Teema teoreetiline ülevaade
Haridus on pigem sotsiaalne kui individuaalne väärtus. Haritud inimesed loovad töökohti ka teistele, nad on seaduskuulekamad ning sotsiaalkulutused neile on väiksemad. Haritud inimesed asuvad riigieelarve tulupoolel. Ning see, kes peab haridust sotsiaalseks väärtuseks, eelistab ka hariduse suuremat ja solidaarsemat rahastamist kohalikust ja riigieelarvest. Kõigis piirkondades peab lastel ja noortel olema ligipääs kvaliteetsele haridusele – alates alusharidusest kuni doktoriõppesse jõudmiseni. Need, kes lähtuvad haridusest kui sotsiaalsest väärtusest, tahavad noorte haridusvõimalused lahti siduda vanemate rahakoti paksusest, nähes õiguses haridusele üht põhilist inimõigust, mis teeb võimalikuks ka kõik teised inimõigused. Maailmakogemus kinnitab: jätkusuutlikud on egalitaarse haridussüsteemiga riigid. Eriti oluline on teada seda väikeriikide puhul, kes on inimressursi üldise seisundi suhtes tundlikumad kui suured riigid (Kreitzberg 2007).
Hariduse jaoks olulised väärtuseks ilmnevad teiste inimestega koosluses olles. Me väärtustame igat isiksust kui sisemiselt unikaalset olendit, kes võib kasvada ja areneda vaimselt, moraalselt ja füüsiliselt. Suhted teiste inimestega kui väärtus. Väärtustame positiivseid suhteid teistega, mis ei tugine niivõrd sellel, mis kellegi on või mida ta võiks meie heaks teha, vaid kujutavad endast üksteise aktsepteerimist koosluse huvides. Väärtustame tõde, inimõigusi, seadusi ja kollektiivseid püüdlusi ühiskonda paremaks muuta. Eriti väärtustame perekonda, kui armastuse ja toetuse allikat. Väärtustatakse loomulikku looduskeskkonda ja püüdlusi säilitada ja arendada seda keskkonda tulevikus (Krips 2003).
Väärtused kujunevad või võetakse omaks ja suhtumist neisse kasvatatakse eelkõige noores eas. Laps käib koolis kõige tundlikumas eas ning just seetõttu on kool oluline väärtusi kandev üksus. Kui väärtused, mida koolis ainult retooriliselt edasi antakse reaalselt ei toimi, siis kustutatakse need iga päev kodus, sõpradega suheldes ja muudes keskkondades maha ning kooli mõju on selle võrra nõrgem (Lukas 2009: 16).
Õpetaja on oma töös väärtuste vahendaja. Ühiskondlik koolisüsteem seab haridustegevusele eesmärgid, mis juhivad koolide tegevust. Õpetaja ei ole oma väärtuste osas vaba. Õpetaja professionaalset tegevust peab juhtima tugev väärtusalus, milles on oluline inimväärikuse, aususe ja õiguspärasuse edendamine (Niemi 2009: 34- 35).
Hariduse olemus on sügavalt eetiline, kuna toetub arusaamale sellest, kes on inimene ja kuidas peaks elama. Haridus tähendab mitte ainult teadmiste andmist, vaid ka inimese kasvamist ja kujundamist. Õpetajad peavad täna andma edasi neid väärtusi, mille nad omandasid eile, homme ellu astuvatele noortele. Seetõttu ei tohiks õpetaja suruda õpilastele peale oma väärtusi, vaid ta peaks lihtsalt toetama nende moraalset kasvamist, aidates neil oma väärtustes selgusele jõuda (Sutrop 2009: 53). Haridus peab muutuma ühiskonna prioriteediks, sest täna antavast haridusest sõltub see, milline on meie ühiskond homme.
Väärtused jagunevad seesmisteks ja instrumentaalseteks. Seesmistest väärtustest räägitakse siis, kui soovitakse mingeid asju nende enda pärast, sõltumata sellest, kas nad aitavad kaasa inimeste heaolule. Instrumentaalsete väärtuste puhul soovitakse midagi kui vahendit mingi teise asja jaoks. Kombineeritud väärtused on head iseenesest ja head kui vahendid teiste hüvede saavutamiseks.
Hariduse põhiideed- teadmised ja õppimine algavad minus endas, liiguvad maailma ja lõpevad taas minus. Teadmised muutuvad isiklikuks, sest me teeme nad isiklikuks ja seletame nad osaks meie varasemast maailmapildist. Õppides tundma maailma, õpivad inimesed tundma iseennast. Haridus on midagi mis pidevalt kestab selles, et kohtame midagi uut ja üritame seda tõlgendada osaks juba teadaolevast. Õppimised, teadmised ja haridus on jätkuv lõputu protsess. Eneseharimine tähendab saada kellekski, keda me ei tundnud (Gustavsson 2000:13-14).
Klassikalise haridusidee järgi harib üksikisik end siis, kui osaleb üldinimlikes kogemustes. Mõiste „haridus“ tähistab indiviidi vaba teadmiste otsingut. Suhe inimkonna kogutud kultuuripärandi ja üksikisiku vahel on paljuvaieldud küsimus. Murdepunkt on erinevates hariduskäsitlustes (Gustavsson 2000: 54).
Gustavsson (1996) on hariduse tähendust seletanud kui liikumist endast välja, eneseületamist, tagasi tulemist ja pidevat liikumist hästituntu ja tundmatu vahel. Ta toob välja Gadameri haridusideed, mille kohaselt on haridus pidevalt jätkuv lõputu protsess, millel puudub kindel lõppeesmärk. Samuti pole haridus mitte ainult teadmise, vaid ka olemise viis. Nende ideede kaudu saabub arusaamine, et haridus annab vabaduse ja läbi harituse saadud vabadus on väärtus. Ka Kolga (2009) leiab, et haridus teeb inimese vabaks ja kaitseb teda manipuleerimise eest. Tema sõnul annab vabaduse just enesetunnetus ja sellest tulenev sõltumatus ja positiivne mõtteviis, mitte teadmised ja raha. Haridusest sünnib vaieldamatult isiklik kasu. Samavõrd üldtunnustatuks peab ta seisukohta, et riigi ja rahva konkurentsivõime on seda kõrgem, mida suurem on rahva haridustase. Samas ta tõdeb, et vabadus võib osutuda ka raskeks kandamiks. Hea haridus annab julguse teha selliseid valikuid, mis tagavad vabama ja õnnelikuma elu. Õigus olla õnnelik on ülim väärtus ja haridus enamasti teebki õnnelikumaks.
Hariduse jaoks olulised väärtuseks ilmnevad teiste inimestega koosluses olles. Me väärtustame igat isiksust kui sisemiselt unikaalset olendit, kes võib kasvada ja areneda vaimselt, moraalselt ja füüsiliselt. Suhted teiste inimestega kui väärtus. Väärtustame positiivseid suhteid teistega, mis ei tugine niivõrd sellel, mis kellegi on või mida ta võiks meie heaks teha, vaid kujutavad endast üksteise aktsepteerimist koosluse huvides. Väärtustame tõde, inimõigusi, seadusi ja kollektiivseid püüdlusi ühiskonda paremaks muuta. Eriti väärtustame perekonda, kui armastuse ja toetuse allikat. Väärtustatakse loomulikku looduskeskkonda ja püüdlusi säilitada ja arendada seda keskkonda tulevikus (Krips 2003).
Väärtused kujunevad või võetakse omaks ja suhtumist neisse kasvatatakse eelkõige noores eas. Laps käib koolis kõige tundlikumas eas ning just seetõttu on kool oluline väärtusi kandev üksus. Kui väärtused, mida koolis ainult retooriliselt edasi antakse reaalselt ei toimi, siis kustutatakse need iga päev kodus, sõpradega suheldes ja muudes keskkondades maha ning kooli mõju on selle võrra nõrgem (Lukas 2009: 16).
Õpetaja on oma töös väärtuste vahendaja. Ühiskondlik koolisüsteem seab haridustegevusele eesmärgid, mis juhivad koolide tegevust. Õpetaja ei ole oma väärtuste osas vaba. Õpetaja professionaalset tegevust peab juhtima tugev väärtusalus, milles on oluline inimväärikuse, aususe ja õiguspärasuse edendamine (Niemi 2009: 34- 35).
Hariduse olemus on sügavalt eetiline, kuna toetub arusaamale sellest, kes on inimene ja kuidas peaks elama. Haridus tähendab mitte ainult teadmiste andmist, vaid ka inimese kasvamist ja kujundamist. Õpetajad peavad täna andma edasi neid väärtusi, mille nad omandasid eile, homme ellu astuvatele noortele. Seetõttu ei tohiks õpetaja suruda õpilastele peale oma väärtusi, vaid ta peaks lihtsalt toetama nende moraalset kasvamist, aidates neil oma väärtustes selgusele jõuda (Sutrop 2009: 53). Haridus peab muutuma ühiskonna prioriteediks, sest täna antavast haridusest sõltub see, milline on meie ühiskond homme.
Väärtused jagunevad seesmisteks ja instrumentaalseteks. Seesmistest väärtustest räägitakse siis, kui soovitakse mingeid asju nende enda pärast, sõltumata sellest, kas nad aitavad kaasa inimeste heaolule. Instrumentaalsete väärtuste puhul soovitakse midagi kui vahendit mingi teise asja jaoks. Kombineeritud väärtused on head iseenesest ja head kui vahendid teiste hüvede saavutamiseks.
Hariduse põhiideed- teadmised ja õppimine algavad minus endas, liiguvad maailma ja lõpevad taas minus. Teadmised muutuvad isiklikuks, sest me teeme nad isiklikuks ja seletame nad osaks meie varasemast maailmapildist. Õppides tundma maailma, õpivad inimesed tundma iseennast. Haridus on midagi mis pidevalt kestab selles, et kohtame midagi uut ja üritame seda tõlgendada osaks juba teadaolevast. Õppimised, teadmised ja haridus on jätkuv lõputu protsess. Eneseharimine tähendab saada kellekski, keda me ei tundnud (Gustavsson 2000:13-14).
Klassikalise haridusidee järgi harib üksikisik end siis, kui osaleb üldinimlikes kogemustes. Mõiste „haridus“ tähistab indiviidi vaba teadmiste otsingut. Suhe inimkonna kogutud kultuuripärandi ja üksikisiku vahel on paljuvaieldud küsimus. Murdepunkt on erinevates hariduskäsitlustes (Gustavsson 2000: 54).
Gustavsson (1996) on hariduse tähendust seletanud kui liikumist endast välja, eneseületamist, tagasi tulemist ja pidevat liikumist hästituntu ja tundmatu vahel. Ta toob välja Gadameri haridusideed, mille kohaselt on haridus pidevalt jätkuv lõputu protsess, millel puudub kindel lõppeesmärk. Samuti pole haridus mitte ainult teadmise, vaid ka olemise viis. Nende ideede kaudu saabub arusaamine, et haridus annab vabaduse ja läbi harituse saadud vabadus on väärtus. Ka Kolga (2009) leiab, et haridus teeb inimese vabaks ja kaitseb teda manipuleerimise eest. Tema sõnul annab vabaduse just enesetunnetus ja sellest tulenev sõltumatus ja positiivne mõtteviis, mitte teadmised ja raha. Haridusest sünnib vaieldamatult isiklik kasu. Samavõrd üldtunnustatuks peab ta seisukohta, et riigi ja rahva konkurentsivõime on seda kõrgem, mida suurem on rahva haridustase. Samas ta tõdeb, et vabadus võib osutuda ka raskeks kandamiks. Hea haridus annab julguse teha selliseid valikuid, mis tagavad vabama ja õnnelikuma elu. Õigus olla õnnelik on ülim väärtus ja haridus enamasti teebki õnnelikumaks.