Page 26 - TLÜ ajakiri

24 KOGEMUS
MIKS ÜLDSE VABATAHTLIKUKS?
Karolin Mäe
Üheksa-aastase staaži ning Aafrikas õpeta- mist kogenuna mõtlen end siinse infoühis- konna ängistuses mõnikord tagasi savanni ja Ghana tähistaeva alla.
Minus oli juba päris pikka aega idanenud soov mõneks ajaks mugavustsoonist väljuda ja ühineda vabatahtlike ridadega. Olen peaaegu kõigist ülikoolis pakutavatest rahvusvahelise kogemuse võimalustest kinni haaranud: käi- nud Erasmuse programmiga Taanis, DoRaga USA-s, Geograafiaseltsi Noorteklubiga Tõva vabariigis.
Nüüd on juba vanus sealmaal, et lisaks nii- sama rändamisele võiksin rakendada end ko- haliku elu hüvanguks. Kui nägin Maailmakooli Facebooki lehel uudist, et MTÜ Mondo otsib kogenud õpetajaid Ghanasse ja Keeniasse, ei andnud hing enne rahu, kui motivatsioonikiri oli saadetud.
Olen suur Lääne-Aafrika tantsude ja muu- sika austaja. Kunagi Taanis õppides käisin Ghanast pärit õpetaja käe all Aafrika tantse õppimas ning nende vägi jättis kustumatu mulje. Nüüd Eestis olles olen mõned aastad djembe-mängu harjutanud ja seetõttu oli kange tahtmine nende traditsioonidega lähemalt tut- vust teha.
Ghana on üks turvalisimaid Aafrika riike, kus saab inglise keelega ilusasti hakkama. Struktuurilt ja ideedelt on Eesti ja Ghana koo- lid üpris sarnased, peamine erinevus seisneb koolimajas, mis Ghanas meenutab pigem kuuri, ja klassiruumides. Klassid on enamasti suured, kuni 40 õpilast, rosinasilmade ees seisab tava- liselt keskealine meesterahvas.
Õpetaja amet on Ghanas väga hinnatud. Kui noortelt küsida, kelleks nad saada soovivad,
siis enamasti kostab ikka vastuseks, et arstiks või õpetajaks. See on seotud veidi ka palgaga: õpetaja kuupalk on ligi 900 cedit, mille eest saab nii mõndagi lubada.
Uue õpetaja proovilepanekut seal ei toimu. Ka mina olin kohe äärmiselt lugupeetud miss ja sain klassi astudes alati soojade tervituste osaliseks.
Paljud õpetajad kasutavad autoriteedi hoid- miseks siiski väikseid vitsakesi, mida nad ise pointeriteks nimetavad, kuigi seadusega on füüsiline karistamine koolides keelatud.
Tuleb siiski tunnistada, et mitte kõik seal- sedpedagoogideiarmastaomatöödjakuinad mingil põhjusel puuduvad, siis asendajat neile ei otsita.
Ghana riigikeel on inglise keel ja kogu õp- petöö toimub selles keeles. Põhja-Ghanas, kus mina olin, räägiti veel mitut hõimukeelt ja tavasuhtlus toimus ikka kohalikus keeles. Ka mina õppisin mõned fraasid ära ja kui neid tundides kasutasin, olid lapsed väga rõõmsad.