Page 22 - Parimad teadustööd 2013/2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK hARIDUSTEADUSED
sotsiaalsed oskused on koostöövalmidus, „minu“ ja „meie“ mõistete tähendusest arusaamine, emotsio- naalne tasakaalukus ja enesekontroll, oskus kuulata, oodata, enne mõelda ja siis tegutseda, elementaarse- te viisakusreeglite täitmine, korraharjumused ja iseseisvus eneseteenindamisel. (Saarits 2005: 71)
Laste aktiivne mäng võib hõlmata erinevaid tegevusi, kas siis iseseisvalt, koos partneriga või grupis. Mäng on seotud väikelapse kognitiivse, sotsiaal-emotsionaalse ja motoorse arenguga ning mängul on oluline osa varases lapsepõlves. uuringud näitavad, et lapsed õpivad kõige paremini keskkonnas, mis võimaldab neil uurida, avastada ja mängida. Mäng on oluline osa lasteasutuse õppekavas. (Fox 2007) Mängus tunneb laps end vabalt, ta on avatud ja valmis tegutsema. Mängus ei ole tähtsust õigel ja valel vastusel ning laps ei keskendu tulemusele, vaid kõige olulisem on protsess ja tegutsemine. Mäng on lapse jaoks loomulik tegevus. Mängus saab laps väljendada enda mõtteid, luua kujundeid ja panna proovile enda teadmisi maailmast. (Saracho 2012: 1)
Mängimine on lahutamatu osa lapse elust. Laps areneb, õpib ja kasvab mängides ning see on lapsele kõige loomulikum tegevus. Mängitakse nii üksi kui koos kaaslastega, luuakse ise reegleid või mängitakse etteantud reeglite järgi. (Kuusik 2006: 40; Niilo, Kikas 2008) Mängudes saavad lastest aktiivsed õppijad (Saracho 2012: 1). Oma tegevusi planeerides on oluline, et õpetaja arvestaks selle aspektiga ning tege- vused oleksid lapse jaoks mängulised. Mäng on oluline osa ka lasteasutuse õppekavas (Fox 2007). Lapse arengu seisukohalt on oluline, et lapsel oleks võimalus mängida erinevaid mänge. Mängud muutuvad vastavalt lapse vanusele ja arengutasemele. Oluline on ka keskkond, kus lapsed mängivad. Erinevad ma- terjalid, olukorrad ja vajadus lahendada mängus tekkinud probleeme võimaldavad lapsel proovida ja katsetada ning nii jõuda tulemuste ja oskusteni. (ugaste 2005)
Selleks et õpetaja teaks lapse sotsiaalseid oskusi ja oskaks neid paremini edasi arendada, tuleb neid hinnata. Lapse sotsiaalsed oskused on väga mitmetahulised ja seda peab olema ka hindamine, et saada sotsiaalsetest oskustest objektiivne ülevaade (Lillvist jt 2009). Mängu toetava õpikeskkonna loomine ja tähelepanekute tegemine lapse kohta on võrdselt olulised ning lahutamatud õpetaja töö osad. Vaatlust peetakse väärtuslikuks vahendiks, et koguda teavet laste arengu kohta ja hinnata lapse arengut. Selline hindamine näitab mitte ainult seda, millised võimed lapsel on ja milliseid oskusi ta on omandanud, vaid ka seda, kuidas laps neid oskusi kasutab. (Palaiologou 2012) Mäng annab võimaluse lastega töötavatel täiskasvanutel näha, kuidas lapsed kasutavad oma teadmisi ja oskusi pingevabas olukorras. Mäng pakub võimaluse dialoogiks, et näha, mida laps on õppinud ja kuidas ta kasutab oma oskusi koostöös teiste- ga. Mäng võimaldab juurdepääsu lapse valearusaamadele, mis teistes hindamisviisides ei ilmne. Mängu kaudu hindamine on seotud lapse tagasisidega õppimisele, sest näeme õpitut praktikas. (Briggs, Hansen 2012)
Laste arengu jälgimiseks on nii Eestis kui ka mujal maailmas välja töötatud mitmeid erinevaid ma- terjale. Levinumaks laste arengu jälgimise meetodiks on vaatlus, mis on igapäevaselt kõige kergemini kasutatav. Lapse vaatlus tema loomulikus keskkonnas ja käitumise skaalad on kaks hindamismeetodit, mida peamiselt soovitatakse kasutada sotsiaalsete oskuste hindamiseks. Objektiivsema tulemuse saami- seks on oluline kasutada mitut meetodit ning kaasata nii laps, õpetajad kui lapsevanemad. (Merrell 2001) Paljud arengu jälgimise materjalid on tabeli vormis (Bluma jt 1994; Hansen jt 1997; Project dATA 2004; Veisson, Nugin 2009). Osa lapse arengu jälgimisi ja hindamisi viiakse läbi, kasutades ankeete, küsitlusi ja intervjueerimist, kusjuures vastajateks on nii lapsed kui lapsevanemad (Kees 1990; Neare 1998; Pokki, Eskola 2001). Lapse enda arvamust ja oskust ennast hinnata on pidanud oluliseks ka teised autorid ning seeläbi tähtsustatakse ka lapse aktiivsust hindamisprotsessis (Humprey jt 2011). Vaid vähesed hindamis- vahendid on aga sellised, mis võimaldavad lastel olla aktiivne osaline (vt Kees 1990; Kikas 1998; Rebane jt 2010), ning vaid üks nendest võimaldab lapse arengut jälgida mängu abil (Rebane jt 2010).
Arengu jälgimine mängu abil on lapse jaoks põnev, laps tunneb end vabalt. Mängu näol on olemas õpetajat abistav materjal konkreetsete tegevustega, mille alusel lapse arengut hinnata. Arengu jälgimise mängu (Rebane jt 2010), mille üheks autoriks on ka käesoleva artikli autor, on kasutatud mitu aastat lap- se arengu jälgimiseks. Oma kogemuste põhjal võin väita, et „Arengu jälgimise mäng“ (2010) on lastele huvitav ning õpetaja saab lapsega individuaalselt mängides hea ülevaate tema vaimse arengu ja teadmiste kohta.
22