Page 84 - Tallinn University

Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik HARIDUSTEADUSED milliSed naiSed ja mehed? mitmetahuliSed identiteedid
Sageli lähtutakse ebavõrdsuse uurimisel ühest kesksest analüütilisest kategooriast, näiteks soost või et- nilisusest, pöörates tähelepanu “naiste” ja “meeste” või näiteks “eestlaste” ja “venelaste” kogemustele ja nende võrdlemisele. Sellised lähenemised aga ei võimalda mõista inimeste alati kompleksseid identi- teete ja paiknemist samaaegselt mitmete sotsiaalsete kategooriate ristumiskohtadel. Tähelepanuta jääb mitmekesisus suurte gruppide (mehed-naised, eestlased-venelased) siseselt. Viimastel aastakümnetel on aga sotsiaalteadustes, eelkõige feministlikus uurimistöös saanud keskseks arusaam, et sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi- ja eristuskategooriaid (sugu, klass, etnilisus, rass, vanus jne) ei peaks kä- sitlema eraldiseisvatena, vaid inimeste kogemustes ristuvatena. Seda lähenemist tuntakse intersektsio- naalsuse all (intersectionality). Intersektsionaalsus sai alguse USA mustanahaliste feministlike uurijate kriitikast domineerivate anti-rassistlike ja feministlike diskursuste aadressil, mis ignoreerisid musta- nahaliste naiste unikaalseid kogemusi, keskendudes vastavalt mustanahaliste meeste ja valgete naiste kogemustele (vt nt Crenshaw, 1991).
Eestis ei ole seni olulist tähelepanu pööratud venekeelsete naiste unikaalsetele kogemustele tööturul. Sooaspekti käsitlevad uurimused aga keskenduvad endiselt valdavalt naistele, süvenemata meeste kui samuti soolistatud inimeste narratiividesse. Nendest arusaamadest lähtuvalt analüüsisin kvalitatiivse metodoloogia abil kahe Eesti tööturul erinevalt positsioneeritud (nii töökohtade kui ka soo ja rahvuse kategooriate lõikes paiknemise osas) grupi kogemusi: hea eesti keele oskusega, kõrgharidusega, kuid töötud või oma kvali katsioonile mittevastavaid töid tegevad venekeelsed naised ning era- ja avali- kus sektoris juhtidena töötavad eestlastest mehed. Analüüs põhines 26 süvaintervjuul nende gruppi- de esindajatega. Materjali kogumisel ja tõlgendamisel kasutasin narratiivset meetodit (Lawler, 2002; Gubrium, Holstein, 2009) ning intersektsionaalsust teoreetilis-metodoloogilise lähenemisena.
marKeerimatuS ja privilegeerituS
Sotsiaalne ebavõrdsus ja selle uurimine on üks klassikalisi sotsioloogilisi teemasid. Enamasti aga on fookuses olnud ühiskonnas ebasoodsas või haavatavas positsioonis paiknevad grupid, seda ka inter- sektsionaalset perspektiivi järgivas uurimistöös – uuritud on mitmete kategooriate mõistes ebasood- sal positsioonil paiknevate inimeste kogemusi, nt mustanahalised töölisklassi lesbinaised USAs jne. Ebasoodsas positsioonis olevatele gruppidele ning nende silmatorkavatele erinevustele (vaikimisi kehtivast normist) keskendumine võib nende erinevust isegi fetišeerida, mis veelgi süvendab nende teisestamist (Choo, Ferree, 2010). Seejuures jääb märkamatuks ka kehtiv norm – kes on need inimesed ja grupid, keda peetakse vaikimisi standardseks ning kellest lähtuvalt eristuvaid kogemusi uuritakse? Selleks, et nendele küsimustele vastata, tuleks sotsioloogidel pöörata tähelepanu sotsiaalse reaalsuse markeerimata elementidele ehk sellele, mis jääb poliitiliselt märkamatuks ning tundub iseenesest- mõistetav (Brekhus, 1998).
Selle eesmärgi saavutamiseks on viimastel aastakümnetel sotsiaalteadustes hakatud ebavõrdsuse mõistmiseks enam keskenduma privilegeeritud gruppidele, kes ei eristu ega näi problemaatilisena ning kellega marginaliseeritud gruppide kogemusi alati vaikimisi võrreldakse.
Privilegeeritud grupid – näiteks valged heteroseksuaalsed keskklassist Lääne mehed − on markeeri- mata (unmarked), mis tähendab, et selliste oluliste kategooriate nagu rass, klass, sugu ja seksuaalne orientatsioon siseselt paiknevad nad normatiivsel positsioonil – valgedus, maskuliinsus, keskklassi
84