Page 85 - Tallinn University

HARIDUSTEADUSED Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik
kuuluvus ja heteroseksuaalsus on vaikimisi kehtivad normid, samas kui mustanahalisus, töölisklassi kuuluvus, feminiinsus ja homoseksuaalsus aga samade kategooriate eristuvad ja stigmatiseeritud (eriti omavahel põimunult) poolused.
Markeerimatus on oluline privilegeerituse allikas. Soouuringute valdkonnas on peamiselt pööratud tähelepanu maskuliinsele privileegile (vt nt Pease, 2010). Paljud feministlikud autorid on juba pikalt tähelepanu juhtinud sellele, kuidas kategooria “inimene” võrdub vaikimisi paljudes kontekstides en- diselt veel kategooriaga “mees”. Siiski on eelkõige viimaste aastakümnete soouuringutes (eelkõige krii- tilistes mees- ja maskuliinsusuuringutes) hakatud järjest enam ka meeste puhul keskenduma nende soolistatusele ehk “mehi meestena nimetama” (Hearn, 2004).
Rassipõhist privilegeeritust ja võimusuhteid on aga uuritud kriitiliste valgedusuuringute (critical whiteness studies) raames, keskendudes valgete/valgenahalisena kategoriseeritud ning end identi t- seerivate inimeste ja gruppide ajaloolis-kultuuriliste praktikate uurimisele ning valgeduse ja laiemalt rassikategooria sotsiaalsele konstrueeritusele (vt nt Frankenberg, 1993, 1997; Twine, Warren, 2000). Valgedust ja selle sisu de neerida on keeruline – see on tabamatu ja käestlibisev, rassiliselt neutraal- ne paiknemine (Twine, Warren, 2000). Küsimustele, millised on valgetena identi tseeritud inimeste praktikad ja kultuur, on keeruline vastata, kuna valgete praktikad ei näi rassitutena. Tihti jääb (eelkõi- ge sellesse gruppi kuulujatel) isegi märkamatuks, et ka valgedus on positsioon rassiteljel, end tajutakse rassitutena.
Kuigi Eestis ei eristata peamisi rahvusgruppe rassipõhiselt, vaid etnilisuse (sh lingvistiliste markerite) kaudu, võib tõmmata paralleele: eristuvateks peetakse mitte-eestlasi ja nende praktikaid, eestlus on vaikimisi kehtiva hegemoonilise normi staatuses, mille põhjalt toimub muude rahvusgruppide tei- sestamine. Kategooriasse “eestlane” kuulumise puhul on seega tegemist privilegeeritud märgistamata positsioneeritusega, võimusuhtega, mis jääb enamasti nähtamatuks, olles maskeerunud normaalsuse ja tavalisuse taha.
Eesti kontekstis toetavad markeerimata maskuliinsus ja kuulumine kategooriasse “eestlane” teineteist privilegeerituse loomisel. Soo ja etnilisuse kategooriate mõttes on normatiivseks standardiks eestlas- test mehed, kelle taoline positsioneeritus ning sellest tulenevad eelised on jäänud valdavalt nähta- matuks ning vaidlustamata. Tähistamaks korraga mitme kategooria alusel toimivaid privileege, mis üksteist võimendavad, võtsin doktoritöös kasutusele mõiste „intersektsionaalne privilegeeritus“. Sel- le all pean silmas (enamasti iseenesestmõistetavaks peetavaid) võimalusi ja eeliseid, mis on teatud sotsiaalsetes kontekstides indiviididele kättesaadavad tänu nende privilegeeritud positsioonile soo, vanuse, rahvuse ja teiste relevantsete kategooriate mõttes samaaegselt. Eestlastest meesjuhid jäävad nende kategooriate mõttes tööturul enamikus olukordades markeerimatuks, mis on sageli nende pri- vilegeerituse allikaks.
85