Page 31 - TLÜ ajakiri 2021 Unistuste ülikool

Kui osutud valituks, millise rektorina peaks sind mäletatama?
Eelkõige soovin teha kõik endast sõltuva, et mind tuntaks ja minust mõeldaks kui juhist, kes ei tee suuri sõnu ega anna tühje lubadusi, vaid kes kuulab ja põimib kuuldu ülikooli arengu tervikpildiks, kes märkab ja innustab pakkuma julgeid ideid ning leiab lahendusi, kes on üli- kooli eest väljas nii töises kui ka kogukondlikku sidet loovas võtmes.
Loodan, et selliselt tegutsedes ei tõuse esile ühte suurt pööret, reformi või saavutust, mille järgi minu rektoriks olemise aega mäletada, vaid moodustub edusamme ja muhedat „meie tunnet“ kandvate mälestuste varamu, mida ikka ja jälle oma mõtetes rõõmuga külastamas käia!
Oletame, et suudad ajas tagasi minna ja anda äsja ülikooli astunud iseendale ühe nõuande.
Eks see noor ülikooli astunud mina oli üsna isepäine ja ei tea, kas ta tahtnuks seda nõu- annet väga kuulata. Aga minu soovitus ärgitaks teda olema avatud ja julgelt unistama. Tookord teadsin, et kuskil on selline imeline koht nagu Cambridge ja unistasin, et ehk õnnestub seda kunagi turistina kaema minna. Ühel hetkel leidsin ma ennast sealt magistriõppe üliõpilasena. Teise näitena ülikooli ajast meenutan, kuidas julgesin mõelda, et võib-olla saaksin siia ülikooli õppejõuks jääda. Aga näed – nüüd on isegi rektori positsioon mitte võimatu.
Nimeta palun üks jätkusuutlik praktika, mille peaks igaüks kohe praegu kasutusele võtma.
Ma arvan, et ootuspärane oleks vastata rohe- pöörde või rohelise „teooria“ kontekstis, aga ma luban endal küsimustele loovalt läheneda
ja valin teise teooria. Sellise, mis ütleb, et riik on jätkusuutlik siis, kui summaarne heaolu ja summaarne rikkus kasvavad, mitte ei kahane. Kui nüüd seda natukene analüüsida, siis kas me rikkust saaksime kohe ja kõik kasvatada? Vist ei saa. Aga heaolu? Pole kahtlust, et saame! Kui me kõik oleme natukene heasoovlikumad ja südamlikumad, siis heaolu kasvab ning ka jätkusuutlikkus on kindlam.
Elame ajastus, mil üks kriis ajab teist taga, ent igas halvas on ka midagi head.
Pean ütlema, et minul isiklikult on õnne olnud. Seda enam on need kriisid mõtlema pannud, et need õnnelikumad ja vähem puudutatud peaksid oskama paremini ja mõista ümbritsevaid, neid toetama.
Kindlasti viib igasugune kriis meid mugavus- tsoonist välja. Me peame uusi ideid, uusi või- malusi ja uusi praktikaid proovima. Ma väga loodan, et me ei potsata mugavustsooni tagasi, vaid võtame parima uuest kogemusest kaasa oma homsesse.
Kui saaksid maailmas midagi hetkega muuta või ära kaotada, siis mis see oleks?
Mul ei ole kahtlust, vastan kohe – ebaõigluse. Muidugi võime teoreetiliselt arutada, et kuidas me seda ebaõiglust defineerime või kui erine- valt me seda tajume. Aga püstitatud mõtteeks- perimendi käigus kutsun teid mõtlema nii, et ükskõik, kuidas keegi ebaõiglust defineerib – kui ebaõiglust lihtsalt ei ole, kui keegi ei tunne, et maailm on ebaõiglane, siis ongi maailmas rohkem õnne.
Milline raamat on Sinu elu enim mõjutanud?
Üllatus-üllatus, „Pipi Pikksukk“! Usun, et inimese elu tõeliselt mõjutavad need ideed, mõtted ja sündmused, mis toimuvad siis, kui väärtushin- nangud ja vaade elule alles kujunevad - ehk lapsepõlves.
Minu jaoks oli Pipi iidol, olen siiamaani võlutud Pipi soojusest ja sõbralikkusest, aga samas tema õiglustundest, sellest, kuidas ta alati nõrgemate eest väljas oli. Ning muidugi ka tema justkui muuseas elust üles nopitud tarkus, võime alati uudseid lahendusi välja pakkuda ja nendega hästi toime tulla. Nii et eks te siis ise otsustage, kui palju Pipi mind tegelikult mõjutanud on või ei ole!
Sulev Oll kommunikatsioonijuht
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 15 / TALV 2021
30