• ei ole effektiivne võistkondade vastu, kelle koosseisu kuuluvad head põrgatajad
• suur hajusus liinide vahel ja raskused, mis tekivad ühe kaitsemängija ebaõnnestunud tegutsemise tagajärjel.
• suure kaitseliinide hajususe tõttu on raskendatud grupiline palli äravõtmine, nn „lõksu" moodustamine, ründemängijatel avaneb võimalus üks ühe vastu kaitsja üle mängida
• kõrged füüsilised ja psüühilised koormused mängijatele, väsimuse tekkimine, mis toob endaga kaasa mõne aja pärast ja töövõime languse.
• aeglane ja mänguoskustelt mittevõrdne ründemängijate jagamine annab vastastele võimaluse kiirete kontrarünnakute organiseerimiseks.

Võistkondliku kaitsemängu puhul on väga oluline iga mängija poolt õige koha sissevõtmine ja teadmine, missuguseid funktsioone seal tuleb täita. Kui mängija võtab sisse õige koha on tal kõik võimalused seal õigesti mängida. Eksides kas või poole sammu võrra, on suur tõenäosus, et sellega kaasneb isiklik viga või ründaja mängib kaitsja üle.

Mees-mees prsessingu edukaks rakendamiseks peab iga mängija teadma ja oskama sooritada erinevaid funktsioone. Need funktsioonid muutuvad pidevalt ja sõltuvad sellest, missugust ründajat kaitsja katab ja kus asub pall tema positsiooni suhtes.