Informatsiooni hankimise ja otsingu probleemidega hakati süstemaatiliselt tegelema möödunud sajandi algul. Sajandi esimestel kümnenditel olid uuringute tähelepanukeskmes infokanalid ja -süsteemid, peamiselt raamatukogudes ja massimeedias.1940. aastal ilmus esimene ülevaade sellealastest uuringutest. Sellised ülevaated ilmusid seejärel paljudes ajakirjades kuni 1960ndate aastateni üsna regulaarselt.

Kuni 1960ndate aastateni olid uuringud peamiselt seotud teadlaste ja inseneride infovajaduse ja -kasutamisega. Sellegipoolest peab tõdema, et need uuringud ei vaadelnud info hankimist tänapäevases tähenduses. Uuringute põhitähelepanu oli suunatud eelkõige info hankimise objektidele ja kohtadele nagu raamatud, ajakirjad, ajalehed ning raadio, televisioon, raamatukogud, konverentsid jne. Uuriti formaalseid infosüsteeme ja infokasutaja asemel olid tähelepanukeskmes eelkõige infoallikad ja nende kasutamine. Kirjanduses nimetati neid uuringuid sellegipoolest infovajaduse ja kasutamise uuringuteks (information needs and uses), vahel ka kasutajauuringuteks (user studies) (Case, 2002).

Choo ja Auster (1993) iseloomustavad sellel perioodil domineerinud lähenemist kui süsteemikeskset. Pertti Vakkari (1999) kasutab terminit 'süsteemile orienteeritud lähenemine'.

Vakkari on võrrelnud süsteemile orienteeritud ja kasutajale orienteeritud info hankimise ja otsingu uuringute erinevusi ning uurimisküsimuste püstitusi sellistes uuringutes. Illustreerides neid erinevusi, toob ta järgmise näite: