Inimeste infokäitumist (information behaviour) on 1980ndatest aastatest alates uuritud paljudes kontekstides, paljude uurijate poolt ning ajendatuna arvukatest motiividest ja eesmärkidest.

Case (2002) väidab, et ka infokäitumise uuringuis võib täheldada rida uskumusi, mis ei pruugi alati tõeseks osutuda. Tihtipeale tavatsetakse uskuda, et infootsikäitumine (information seeking behaviour) on ratsionaalne tegevus ja suunatud otsuste vastuvõtmisele.

Enamus info hankimise ja -otsingu alastest uuringutest on pööranud põhitähelepanu üliõpilastele. Tähelepanuväärne osa uuringutest viidi läbi ülikooli raamatukogudes. Väikene osa uuringutest vaatles ka õppejõude ning kraadiõppureid. Selline suunitlus on ka igati mõistetav, sest enamus uurijatest töötab ülikoolides, uurimisobjekt on kergesti kättesaadav ja uurimistulemustele on võimalik kiiresti rakendust leida.

Viimasel ajal on uuritavate ring laienenud: infouurijad on analüüsinud laste, eakate ning puuetega infokasutajate infokäitumist. Näiteks on mitmed uurijad analüüsinud täiskasvanutele kavandatud infosüsteemide sobivust lastele, s.t kas laste teadmised ja kognitiivsed oskused nõuavad infosüsteeme, mis oleks kavandatud spetsiaalselt nende oskusi silmas pidades. Mitmed uuringud on vaadelnud eakaid infokasutajate gruppe, kellel on vähesed arvutioskused ja nägemisraskused ning koordinatsioon pole hea. Laienenud on argiinfo hankimise ja -vajadusega tegelevate uurijate ring (Large, et al., 1999). Case'i (2002) andmetel on informatsiooni hankimisest ilmunud üle 10 000 dokumendi ja see haarab paljusid valdkondi.

Pikaajalise elava uurimis- ja arengutöö tagajärjel on informatsiooni hankimise ja -otsinguprobleemid siiski kõike muud kui lahendatud. Dokumentides või nende kirjeldustes sisalduva loomuliku keele väljenduse mitmetähenduslikkus ühelt poolt ja infovajaduse kirjeldamise raskus teiselt poolt on info hankimise ja -otsingualaste uurimuste raskuste põhilisi põhjuseid. See omakorda tingib raskusi määrata dokumentide relevantsust vastavalt infovajadusele (Virkus, 2003).