Infoteaduse kujunemist on mõjutanud teaduse ja tehnika kiire areng ning selle tulemusena informatsiooni ja eelkõige teadusinformatsiooni kiire kasv. Alates 1960ndatest aastatest räägitakse üha sagedamini info üleküllusest, infouputusest või infoplahvatusest. Informatsiooni hulga suurenemine sai alguse peale esimeste teadusajakirjade väljaandmist XVII sajandil, kiirenes XX sajandi alguses ja muutus plahvatuslikuks peale II maailmasõda. Uurimistulemused on näidanud, et ajavahemikul 1970-2002 toodeti rohkem infomatsiooni kui eelneva 5000 aasta jooksul kokku. Sellist tohutut informatsiooni hulga kasvu on põhjustanud oluliselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng. Paljud muutused on seotud arvutite võimaluste suurenemisega säilitada tohutuid andmehulki, neid kiirelt töödelda ja teha need kasutajatele telekommunikatsioonivõrkude vahendusel globaalselt kättesaadavaks.

Seega on tehnoloogilised arengud teinud informatsioonile juurdepääsu üha kergemaks. Inimese võime informatsiooni töödelda (nt lugeda tekste, vaadata pilte, kuulata helisid ning haista) on paraku ikka suurelt jaolt samasugune nagu see oli Rooma senaatoritel või keskaegsetel õpetlastel. Seega on üha raskem orienteeruda tohutus infotulvas. Info üleküllus on isegi põhjustanud haiguse, mida tähistatakse terminiga 'infoväsimuse sündroom' ('information fatigue syndrome'/IFS) või 'info ülekülluse sündroom' ('information overload syndrom'/IOS). Seega on tehnoloogia kiire areng muutnud meie elu ja töö märksa kiiremaks ja stressi tekitavaks.

Klapp (1986) väitab, et esimeseks sotsiaalteadlaseks, kes juhtis tähelepanu info üleküllusele oli tõenäoliselt Georg Simmel (1950). Info ülekülluse probleemid on pikka aega olnud uurimisobjektiks mitmete valdkondade teadlastele: sotsioloogid ja politoloogid tavatsevad vaadelda seda fenomeni globaalses kontekstis (nt Deutsch, 1963), psühholoogid üksikisiku tasandil (nt Miller, 1960, 1978) ja juhtimisteoreetikud otsuste vastuvõtuprotsessides (Mintzberg, 1975). Info ülekülluse probleemid on uurimisobjektiks samuti infoteadlastele (Case, 2002). Infoplahvatuse fenomeni ja selle mõju on siiski kõige põhjalikumalt analüüsinud Derek de Solla Price (1963).