Marcis J. Bates (1999) väidab, et infoteaduse teooria ja käsitlused on seotud mitmete üksteisega seotud valdkondadega, mis arenesid perioodil 1930-1970. Ta leiab, et ühendavaks elemendiks oli keskendumine informatsiooni vormile ja struktuurile. Infoteadlaste tegevus jätkas enne Teist Maailmasõda alustatud uurimistegevust, mis tegeles salvestatud teadmistega.

Seega on infoteaduse tekkimisele ja arengule avaldanud mõju mitmete uurijate tegevus:

Henry E. Bliss'i uurimistulemused teadmiste organiseerimisest (Bliss, H. E. 1929. The Organization of Knowledge and the System of Science. New York, NY: Holt), mis eelnesid tema bibliograafilise klassifikatsiooni arendamisele.

A. C. Bradford'i uurimused bibliomeetriast, mis on siiani infoteaduse laialdane uurimisvaldkond.

A. J. Lotka statistilised meetodeid teadlaste publitseerimisproduktiivsuse mõõtmiseks.

G. K. Zipf'i analüüsid sõnade esinemissagedusest tekstides. Toetas automaatindekseerimise kujunemist.

S. R. Ranganathani formuleeritud viis raamatukogunduse seadust 1934.aastal.

Karl Ludwig von Bertalanffy üldine süsteemiteooria: 1930ndatel aastatel arenenud üldine süsteemiteooria (Bertalanffy, 1968; Checkland, 1981) juhtis tähelepanu sellele, et kõiki sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi saab vaadelda süsteemina, millele on omane teatud struktuur. Süsteemi mõiste edasiarendamine ja viimistlemine aitas mõtestada sotsiaalseid, tehnilisi ja füüsilisi nähtusi. Süsteemanalüüsi areng peale II maailmasõda aitas kaasa süsteemkäsitluse arengule.

John von Neumann ja Oskar Morgenstern arendasid mänguteooria, mis võimaldas näha ühiseid struktuure suures hulgas sotsiaalsetes ja majanduslikes situatsioonides.

Norbert Wiener, keda peetakse küberneetika rajajaks, määratles uudsel viisil informatsiooni rolli loomulikes ja tehissüsteemides. Wiener näitas, et paljud süsteemid pole mõjutatud vaid mehaaniliste jõudude poolt, vaid informatsiooni mõjust (tagasisidest) süsteemi juhtelementidele.

Claude Shannoni informatsiooniteooria. Shannoni informatsiooniteooria avaldati kahes artiklis 1948. aastal ja 1949. aastal raamatuna A Mathemathical Theory of Communication, mille Shannon kirjutas koos Warren Weaveriga. See käsitles informatsiooni edastamise tehnilist efektiivsust (Bates, 1999).