Doktoritöö: Lääne-Eesti madaliku noorema kiviaja maakasutus oli hooajaline
Lääne-Eesti madalikul oli keskmise kiviaja lõpul ja nooremal kiviajal asustus hooajalisem kui naaberalade Saaremaal ja Pärnu lahe valgalal, selgub Tallinna Ülikooli humanitaarteaduse instituudis doktoritööd kaitsva Kristjan Sanderi uurimusest. Doktoritöös käsitletakse ajavahemikku umbes 5300-2600 eKr.
Töö ajaraam algab jääajajärgse Läänemere ühe arengustaadiumi, Litoriinamere, maksimaalse veetaseme lõpuga, millest saadik on meretase Eestis pidevalt langenud. Maakerge on tänapäevani eriti kiire just Lääne- ja Loode-Eestis ning muistsed rannajooned asuvad nüüd kohati kuni 30 km sisemaal. Paljudes kohtades on aastatuhandeid vanad rannamoodustised looduses nähtavad ka tänapäeval
.
Kristjan Sander otsis kahel uurimisalal kiviaja inimeste asustust maakerke tagajärjel mere alt vabanenud maalt ning Litoriinamere maksimumi rannajoonest kuni 10 km kaugusele jäävatelt jõekallastelt sisemaal. Üks uuritud piirkond on Loode-Eestis, hõlmates praeguse Suursoo asemel laiunud merelahte piiravaid poolsaari ning kaugemal loodes Elbiku mäge, mis oli kunagi rannikust kuni 15 km kaugusele jääv saar. Välitööd toimusid Kõmmaste, Risti, Vilivalla, Vihterpalu ning Variku ja Nõmmemaa külades. Teine uuringuala asub Muinas-Matsalu lahe rannal Üdruma – Teenuse – Vana-Vigala – Avaste joonel ja Matsalu rahvuspargi lõunaääres, kus praegused kõrgendikud (Kirbla, Lautna, Kloostri, Hälvati, Lihula, Massu ja Salevere) moodustasid tänapäeva Väinamerd meenutava saarestiku. Uusi asulakohti otsiti lahtiselt maalt ehk küntud põldudelt, aiamaadelt, teepeenardelt, tuletõkkeribadelt, metsateedelt ja raiesmikelt leide korjates.
Kristjan Sanderi doktoritöö täidab suure lünga Eesti kiviaja uurimises, kuna enne seda oli kogu Lääne-Eesti madalikult teada vaid neli asulakohta ning üks matmispaik. Välitööde käigus kaardistati 102 asulakohta (vähemalt 3 leidu) ning 39 juhuleiu kohta. Üllatuslikult ei õnnestunud tuvastada ühtegi asulakohta, mida võiks leiumaterjali ning mõõtmete järgi pidada püsivamaks, nagu neid on teada naabruses asuvatel Pärnu lahe valgalal ja Saaremaal. Vaid hooajaline maakasutus nii suurtel aladel on uuritud perioodi jaoks uudne tulemus kogu Läänemere idakaldal, kuigi üksikuid hooajalisi asulakohti oli kirjeldatud ka varem.
Lääne-Eesti kiviaegne asustus laienes erinevatel maastikel eri aegadel. Keskmise kiviaja vanimad asulakohad paiknevad jõgede ja muinaslaguunide suudmetes ning poolsaarte otstes. Hiljemalt keskmise kiviaja lõpus, alates Narva staadiumist (5200–3900 eKr), võeti kasutusele ka väikesaared. Noorema kiviaja alguses, kammkeraamika staadiumis (u. 3900–1800 eKr), rajati juurde asulakohti rannikulähedastele jõekallastele.
Toetudes etnograafilistele analoogiatele oletab Sander, et vaadeldava asustusdünaamika põhjuseks on kalapüügi intensiivistumine vastusena kliima aeglasele jahenemisele. Sel juhul võib arvata, et lõunapoolse uurimisala hooajaline asustus lähtus Saaremaalt, sest Pärnu lahe valgala elanikel oli suuri kalarikkaid jõgesid niigi külluses. Sellise laiema asustuspildi kokkupanek annab ülevaate kauge mineviku elatusviiside ja ühiskonna kohta, mida ei asenda üksikute asulakohtade kaevamisega. Siiski, vastavastatud asulakohtades toimunud tegevuste uurimiseks on vaja juba arheoloogilisi kaevamisi.
Tallinna Ülikooli humanitaaretaduste instituudi doktorant Kristjan Sander kaitseb oma doktoritöö "A tradition of mobility: land use dynamics of Stone Age hunter-gatherers in West Estonian Lowland (app. 5300–2600 BC)" („Rändluse traditsioon: kiviaja küttide-korilaste maakasutuse dünaamika Lääne-Eesti madalikul (umbes 5300–2600 eKr)“) 12. juunil. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Hannes Palang ja Tartu Ülikooli professor Aivar Kriiska. Oponendid on Läti Ülikooli vanemteadur Valdis Bērziņš ja Norra Arktika Ülikooli professor Charlotte Damm.