40 aastat Tallinna Ülikoolis – Kersti Sirel

Kersti Sirelit iseloomustavad märksõnad, mis dateerivad aega töölepingu sõlmimisest 40 aastat tagasi:

• TLÜ teenekas lektor;
• korvpalli meistertreener (kutsetase VII) tähtajatult;
• TLÜ naiskonna treenerina Eesti MV 12 kuld-, 14 hõbe- ja kaks pronksmedalit;
• juhendanud Eesti korvpalli rahvusnaiskonda abitreenerina 1991–1995 ja peatreenerina 1999–2004;
• juhendanud ca 2000 mängu;

Selle kõige juures ei suuda Kersti kokku lugeda umbkaudset üliõpilaste arvu, kellega ta on kogu tegevuse juures kokku puutunud.

“Eelnevalt nimetatu on saanud reaalsuseks tänu minu tegemisi toetanud perele, sõpradele, mängijatele, üliõpilastele, kolleegidele, konkurentidele ja vist ka X faktorile,” räägib Kersti. “Treener ei saa saavutada edu ilma mängijateta ega pedagoog ilma õpilasteta. See on protsess, kus osaleb kaks osapoolt ja arengu garandiks ning edu saavutamise esmaseks eelduseks on koos tegemine ja kasvamine. Südamest tänan kõiki, kellega see läbitud ajatee on kokku viinud!”

Alljärgnevalt oleme kokku kogunud inimestelt ütlusi, lugusid ja fotosid erinevatest hetkedest koos Kerstiga. 

1.    Kersti räägib Kaarlist: “Kaarel Zilmer oli minu õppejõud toonase nimetusega TRÜ-s (Tartu Riiklik Ülikool) ja võttis mind tööle meie ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaanina. Kutse tuli ühel rahvajooksu üritusel Pirital. Meie koostöö Kaareliga on toiminud 40 aastat ülikoolis + 4 aastat Tartus. Muljetavaldav minu jaoks! Olen talle väga tänulik.”

Kaarel ütleb Kersti kohta: “Kahjuks puudub mul pilt hetkest, mil vestlesin 40 aastat tagasi oma endise üliõpilase Kersti Sireliga ja küsisin temalt – kas sulle tõesti meeldib tallinna spordikomitee (Tallinna Kehakultuuri- ja Spordikomitee) ametnikuna selliseid rahvajookse korraldada? Vastus oli ebalev, aga tundsin, et ta teeks selle asemel hoopis midagi muud ja tõhusamat. Tegin seepeale talle vist üsna ootamatu avalduse – "Kersti, sinu koht on ülikoolis! Korvpalli õpetada!" Ning siis edasi täpsustasime juba tööle tuleku detaile. Nii lihtsalt käis toona kaadripoliitika. Tänan Kersti, et sa siis nõustusid! Oled olnud just see, keda ülikool on vajanud!”

Foto: Sportmängude kahest säravast õpetajast: Kerstist ja Ellenist. “Tõelised oma ala profid! Lugupeetud ja austatud laiades spordiringkondades. Targad, kiindunud ning üdini mänguinimesed. Üliõpilaste lemmikud – tõelised eeskujud, noorte sütitajad. Samas nõudlikud ning täpsed, sest ainult nii tekib teadmine ja oskus. Tõelised AKADEEMILISED EMAD ja SOOJAD ÕPETAJAD!” Pilt on tehtud Ellen Liigi tööperioodi lõppemisel meie ülikoolis 01.09.2009.a Pildi tegi ja kommenteerib: Kaarel Zilmer

2.    Kadri Herde  on meie instituudis (LTI) Kaarli kõrval hetkel Kerstiga kõige pikemalt ja tihedamalt koostööd teinud. Kersti sõnul on Kadri inimene, kes teab kõigest ja kõigist kõike.

Kadri ütleb Kersti kohta: “Olen Kerstiga koos töötanud aastaid. Ta on hea ja tore, missioonitundega kolleeg, treener, õpetaja ja sõber, kellel on alati oma arvamus ja lahendustele suunatud mõtteviis, keda saab alati usaldada. Muuseas, oma mõtteid oskab Kersti väga ilusates värssides väljendada! Heameel on omada sellist kolleegi ja sõpra!”

Foto: fotol (80ndad) on märgitud hetkel LTI-ga seotud inimesed: Kersti Sirel, Kaarel Zilmer, Karin Baskin (emeriitdotsent).

Foto: 2007 avaaktusel Kersti koos kolleegidega, vasakult: Marion Piisang, Meeli Roosalu, Kersti Sirel, Milvi Miil

Foto: Hiiumaal 2008 paremalt Kadri Herde, Meeli Roosalu ( ka LTI emeriitdotsent), Kaarel Zilmer, Ellen Liik, Kersti Sirel

Foto: Talvine Kõrvemaa retk LTI rahvaga, kelgumatkal pidasime Karin Baskini 60.sünnipäeva, fotolt leiab ka Kersti ning Kadri, lisaks leiab veel Marion Piisang, Katrin Soidra-Zujev, Karin Esop, Kaivo Thomson, Raini Stamm, Mart Reimann, Viktor Saaron, Meeli Roosalu

3.    Kersti räägib Jannest: „Janne Schaminiga olen koostööd teinud nii üliõpilase, mängija, kui ka treenerina. Eelmisel aastal lõpetasime koostöö Eesti MV hõbemedalitega. Olnud Eesti rahvusnaiskonna mängija kui ka peatreener. Võidetud medalite arvu nii ühes kui teises rollis oskab ise öelda! Hetkel  töötab õpetajana Lagedi põhikoolis.“

Janne räägib Kerstist: “Minu mentor treenerina. Nõudlik, otsekohene, sõnapidaja. Eeskujuks inimesena – käib ajaga kaasas. Pidevalt ja kogu aeg täiendab ennast ja on alati hetkes. Empaatia imetletav. Eluraskusi on olnud palju, palju, kuid need on teinud teda veel tugevamaks inimesena. Uskumatu! Olen saanud kulgeda ja tunda Kerstit alates kuskilt 1996. aastast. Vahelduva eduga on meie teed ristunud. Ta on andnud mulle võimaluse olla treener. Koos teinud naiste korvpalli pisikese ajaloo hetke. Nimelt koos saavutanud Eesti Naiste korvpallile esimese rahvusvahelise võistluste medali. Pronksi ja loomulikult TLÜ võistkonnaga.

Ta on võtnud mind oma perekonnaliikmeks ja see on mulle suur au ja kindlusekoht, helistada kui on raske ja alati saada tuge ning ta on alati Sinu jaoks olemas. Olen kurb, et TLÜ ei nimeta uut saali tema nimeliseks. Tõstatasin selle teema üles, siis kui saal (VITA) avati, kuid sinnapaika see on jäänud. Parim kink mis tema meeletut töökust, töötahet ja edu ja saavutusi ülikooli heaks iseloomustab, oleks tema nimeline spordisaal.”

Fotol: 2022 mai Eesti MV viimases finaalmängus, Kersti koos Jannega

4.    Kersti räägib Annelist: „Anneli Kesksaar oli minu treeneritöö algusaegadel üks põhifiguure nii väljakul kui väljaspool. Kuulus Eesti naiste korvpalli rahvuskoondisesse. Täna töötab saksa keele ja IT õpetajana Südalinna koolis. Suure südame ja laia silmaringiga inimene“

Anneli räägib Kerstist: “Minu jaoks on Kersti olnud üks olulisemaid inimesi. Range ja nõudlik nii enese, kui ka teiste suhtes, kuid alati olnud väga mõistev, hooliv ja arusaaja. Alati valmis aitama nii nõuga kui ka materiaalselt. Ja mitte ainult oma õpilasi, vaid ka nende peresid. Oma õpilaste heaolu eest seisis kui lõvi. Esimese kursuse lõpus läksin mõneks ajaks Tartusse. Sain Kerstile igal ajal helistada ja nõu ning abi küsida. Tagasi Tallinna tulles aitas ta mul leida lisatööd, et õpingute ajal lisaraha teenida. Mina ei olnud erand, nii aitas ta võimalusel kõiki. Ta hoolis väga oma õpilastest ja tegi kõik selleks, et oleks võimalik olmemuredest jagu saada. Mõnel oli vaja lapsehoidjat, mõnele ajutist töökohta, mõnele elamiskohta või remondimeest. Treeningutel olid tihti mängijate lapsed kaasas. See oli väga tavaline, et ema oli platsil ja laps oli Kersti süles abitreeneriks.
Tänu Kersti tuttavatele Tallinna sõpruslinnas Kielis saime tolle aja kohta uskumatuna tunduva võimaluse külastada Saksamaa Liitvabariiki. Kahjuks ei mäleta enam esimese sõidu aastat, umbes 1988–1989, aga see oli aeg, kus vaid koondiste jaoks oli mõeldav lääneriikide külastus. Ilmselt nõudis sellise sõidu organiseerimine meie naiskonnale väga palju vaeva. See sõit tekitas üksjagu elevust ka teistes võistkondades. Minu jaoks sai sellest esimesest sõidust alguse armastus saksa keele vastu ning peale reisi õnnestus mul vahetada matemaatikateaduskond saksa keele vastu. Käisime Saksamaal Ibbenbüreni lihavõtteturniiril (vist) neli korda. See oli turniiri tippaeg ja saalis oli ca 2000 pealtvaatajat. Juba esimesel korral oli meil kaasas Eesti lipp. Uhke tunne oli, kui see lipp saalis lae all rippus. Korraldajad olid esialgu sellele vastu, et Eesti lipp üles pannakse.”

5.    Kersti räägib Irjast: “Irja Zilmer oli väga pikka aega meie naiskonna kapten. Minu vasak ja parem käsi! Ma ei oska hetkel öelda, palju me meistritiitleid koos oleme võitnud. Kuulus ka Eesti koondise ridadesse. Oli ka minu üliõpilane! Töötab õpetajana Pääsküla koolis!

Irja räägib Kerstist: “Suure uhkusega saan öelda, et treener Kersti Sirel on olnud minu treener. Meie koostöö algas siis, kui õppisin Tallinna Pedagoogilises ülikoolis. Kui esimest korda kohtusime, kutsus Treener Kersti Sirel mind enda kõrvale istuma ja küsis: “Irja, kas hakkame tööd tegema?”, ta ise võib-olla ei mäleta seda, aga sellega olin ma müüdud ja meie koostöö kestis 1987 aastast 2008 aastani. Vahepeal olid väikesed pausid (sündisid minu 3 last), aga olime ikkagi kogu aeg ühenduses.

Ma sain endale treeneri, kes oli 120% pühendunud oma võistkonnale ja mängijatele. Need olid aastad, kui ma arenesin mängija ja inimesena. Kersti Sirel oli minu jaoks nii treeneri, kui inimesena autoriteet. Ma ei suutnud talle kunagi öelda "sina", kuigi meie koostöö oli pikk ja me mõistsime teineteist juba sõnadeta. Isegi praegu, kui kohtume või helistame, olen segaduses, kas öelda talle teie või sina. Võib-olla see näitab, kui suurt lugupidamist Kersti Sirel minus tekitab. Kersti ei mäletanud mitmekordseteks Eesti meistriteks me koos tulime, see arv oli 7, kuid alguses olime pikalt teised. Meil oli alati väga ühtehoidev võistkond ja oma fännklubi (lapsed, abikaasad, vanemad, sõbrad) ning isegi väikesed tantsutüdrukud. Meie suur fänn oli ka tolleaegne Tallinna Ülikooli rektor Mait Arvisto. Me olime kõik üks suur pere ja seda tänu Kerstile. Vaatamata sellele, et me treener Kerstiga igapäevaselt ei kohtu ja ei vestle, on ta alati mu südames ja mõtted meie koosveedetud aastatest tekitavad väga sooja tunde.”

Fotol: Võistkonnapilt koos tantsutüdrukute, Tallinna Ülikooli rektor Mait Arvisto ja meie suurtoetaja Gunnar Hololeiga

Foto: Väga oodatud olid alati meie kevadised välisreisid, mis toimusid peale pingelist hooaega. Esimesed aastad käisime Saksamaal Lihavõteteturniiril, hilisematel aastatel käisime turismireisidel.

Fotol: Irja 50-aasta juubel, pildil on Irja esimesed treenerid (ema ja isa) ja Irja viimane treener Kersti Sirel

6.    Kersti räägib Merikesest: “Merike Anderson on mängija, kes jõudis saavutustelt kõige kaugemale. Temaga igav ei olnud – jagus nii rõõmu kui pisaraid. Ta oli ka minu üliõpilane. Meeldiv ja sõbralik suhtlus avas nii mõnegi õppejõu südame. Tänasel päeval mahume ühele treeneripingile. Merike küll staatuselt kõrgemal positsioonil. Töötab hetkel ka õpetajana Südalinna koolis.

Merike räägib Kerstist: “See oli umbes 23 aastat tagasi, kui Kersti Sirel kutsus minu, sellel ajal 11. klassi Tartu kooliõpilase, Tallinna Pedagoogikaülikooli naiskonna treeningutele. Sedasi hakkasingi käima pea iga nädalavahetus Tartust Tallinnasse tema juurde trenni. Keskkooli lõpus tuli ta koos oma abikaasa Aarnega minu vanemate juurde nn “vaibale”, lubades, et kui nad lasevad tüdrukul kolida üle Tallinnasse, lubab ta, et saan olema hoitud ja kaitstud. Lubadused said pitseeritud Vana Tallinnaga ning neid pole tänini murtud. Tollastest aegadest tänaseni on Kersti Sirel olnud mulle õpetaja, kasvataja, mentor ning võib öelda, et suisa teise ema eest, kes aitas ja utsitas mind palli mängima, samas toonitades hariduse omandamise olulisust. Tema juhendamisel võitsin ma oma elu esimese meistritiitli, mis päädis seiklusrohke auhinnareisiga Türki, mis oli ühtlasi minu elu esimene pikem lennureis. Eks ma olin esimestel ülikooli aastatel paras peavalu Sirelile, aga mida aastad edasi, seda rohkem hakkasin Sireli nõu kuulama ja sain aru, mida ta nõuab minul kui mängijalt. Just tema on üks tähtsaimaid inimesi minu edukaks korvpalluriks kujundamise teel. Nüüd oli just Kersti Sirel see, kes oli mulle inspiratsiooniks treeneriks saamisel, et jätkata tema elutööd Eesti naiste korvpalli arendamisel. Suur kummardus ja tänu talle.”

Fotol: Paremalt Merike, Kersti ja võistkonnakaaslane

7. Kersti räägib Allarist: “Allar Raamat on endine üliõpilane, aga koostöö kokkupuutepunkte kujunes õppetöö käigus rohkesti. Ta on olnud pikalt meie ülikooli korvpallimeeskonna peatreener ja vedanud üliõpilassporti. Hunt kriimsilm sõna otseses mõttes. Tänaseks meie naiskonna peatreener ja suunanud mind treeneripingil 3-ndale positsioonile. Töötab hetkel ka  õpetajana Pääsküla koolis.”

Allar Räägib Kerstist: “Kersti Sirel on minu arvates Eesti esimene naistreener, kes on Eesti meeste meistriliiga meeste tasemel või isegi kõrgemal treener. Tema pühendumus korvpalli ja üliõpilaste arendamisse on meeletu! Minu esmane kokkupuude oli 2004. aasta ETV spordiuudiseid Saaremaal vaadates, kus Tallinna Pedagoogikaülikool tuli Eesti Meistriks ja intervjuud andis Kersti Sirel ja siis mul sisetunne ütles, et see naine saab mulle elus tähtsaks. 2006. aasta juulikuu Tallinna Ülikooli katsetel tutvusimegi, korvpallis visked mul ei õnnestunud, aga päeva parima ajaga testi eest andis Kersti mulle lisapunkti. Ta isegi mõtles 2 anda, aga ausus ja reeglid olid ennekõike. Pärast muidugi kahetsesin, sest just 1 punkt jäi tasuta kohast puudu.

Septembris saavutasime korvpalli vabaaines hea klapi, meelitasin välja usalduse mulle pallisaalivõtmed ja ruumikoodid anda, et üliõpilastega korvpalli õhtuti mängimas käia. Jaanuaris pandi mind juba ülikooli treeneriks, nii meeste kui naiste ülikooli koondistele. 2007 aastal vedasin ülikooli korvpalli meeste rindel juba väga tõsiselt ning 2008. aasta pandi mind juba õppejõuks jalgpallis. Seda kõike sellepärast, et Kersti suudab inimesi läbi näha sekundiga! Iga kord, kui ma kahtlen endas, kas ma olen ikka hea ja võimekas treener või pedagoog, siis mõtlen Kersti tegudele, et kui tema näeb minus potentsiaali, siis tuleb endasse rohkem uskuda ja pingutada. See kannab mind siiani edasi!  

Suurimad saavutused Kerstiga on meil Maailma linnade mängudelt II koht, Mirjam Nikolai tagasi toomine naiste korvpalli, Tallinna Ülikooli kursustevaheliste mängude taaselustamine, Tallinna Ülikooli korvpalli Seltsingu loomine ning minu 2 suurt lõputööd. Kersti Sirelist on nii palju lugusid, et neid ei jõua kõiki ära rääkida. Minu jaoks on Kersti suur eeskuju, see hoolivus, siirus ja nõudlikus on mind kõvasti kasvatanud ja hoidnud õigel teel, et elus edasi minna. Kuna minu perekond elab Saaremaal, siis Tallinnas oli mul üks pere ja see oli Arne ja Kersti, kes alati kuulasid mind ja andsid nõu ja aitasid. Kersti on maailma ja minu elu parim sündmus, mis ülikoolis juhtuda sai. Siiamaani on mul südamest hea meel, et Kerstiga saab jälle midagi koos ära teha, sellel aastal proovime naiste korvpalli Tallinna Ülikoolis au sees hoida. Minu poolt suur-suur tänu Kerstile, jään sulle igavesti võlgu, see toetus ja suunamine on olnud lihtsalt fantastiline!”

8.    Kersti räägib Rosemary Ritzi kohta: “Rosemary oli meie naiskonna viimaste aastate kandvamaid jõude nii väljakul kui ka väljaspool seda. Kuulunud aastaid Eesti rahvusnaiskonna koosseisu. Lõpetanud meie ülikooli andragoogika eriala magistrikraadiga. Uskumatult vitaalne, elu- ja tahtejõuline. Tänased väljakutsed ja saavutused spordimaastikul on hirmuäratavalt kardinaalselt teise suuna võtnud. Visa võitleja!”

Rosemary räägib Kerstist: “Olen põhimõtteliselt Kerstiga üle kasvanud Tallinna Ülikooli seinte vahel. Minu esimesed mälestused temast lähevad aastakümneid tagasi, kui olin ema Jannega koondiselaagrites kaasas ning peatreeneriks oli Kersti, tal oli jalg kipsis ning iga söögikord viisin treenerile süüa, et ta ei peaks palju jalal tatsama. Olin ka emaga kogu aeg trennides ning ülikoolis loengutes titena kaasas, seega kasvasime koos üles. Olen aastaid ka ise treener Kersti all mänginud ning ta on ääretult palju mind vaimse kui ka füüsisega abistanud, suunanud ja toetanud. Ma ei tea ühtegi teist sellist inimest. Me oleme aru saanud, et meil on eriline side omavahel, oleme teineteise jaoks alati olemas! Piisab aeg ajalt kallistusest ja energia on jälle laes. Ei liialda kui ütlen, et varasemas nooruses tehtud suuremad otsused on suuresti Kersti toel tehtud. Ei oska sõnadesse panna oma tänulikkust!

Faktid:

• Kersti on alati olemas nii heas kui halvas. 
• Kersti on otsekohene, vapper ja tugev naisterahvas.
• Kersti käest saab alati adekvaatset nõu, ta oskab sind suunata leidmaks vastuseid ise enda seest.
• Kersti panustab igas ettevõtmises 150%
• Kallista Kerstit ja saad kuhjaga energiat.
• Mu koera üks lemmikumaid inimesi on Kersti!
• Kersti on Kersti – legend!”

Foto: (90ndad) Tallinna Ülikooli naiskonna hooaja lõpetamine, pildil isa Heiki, pisike Rosemary ning Treener Kersti.

Foto: Rosemary, koer Minny ning mu ema Janne tervitused Kerstile, suvi 2021

 

Foto: Kersti Rosemary magistriõpingute lõpetamisel, suvi 2019

Foto: Pilt on tehtud Kersti koduõuel tema sünnipäeval, 2018

9.    Kersti räägib Laurast: “Laura Väljaots – üliõpilane, kes usutavalt lõpetab kevadel bakalaureuseõpingud meie instituudis. Kursuse hing ja süda, kes liitis üksiküritajad ühtseks tervikuks. Üks viimaste aegade sihikindlamaid ja edasipürgivamaid õpperühmi! Superlatiive jagub veelgi.”

Praegused kursuse tudengid räägivad Kerstist: 

Laura: "Kersti on õppejõud, kelle meetodid ja tõekspidamised on minu töölaual igal tööpäeval. Tema huumor on sütitav ja ei jäta ühtegi tudengit külmaks. Mäletan esimest kohtumist 2020 sügisel Räägu tn õppehoones jättis ta väga karmi mulje. Tundus, et appi, mis nüüd küll saama hakkab. Mäletan, et küsis ülimalt konkreetse häälega "mis on korvpalli väljaku mõõtmed?". Kõik vaikisid, keegi ei julgenud vastata. Mina vaikselt iitsatasin: „15x28....“ Kersti: "Kes ütles 15x28?". Vastasin: "Mina". Kersti julgustavalt: "Õige!" Alates esimesest tunnist on ta meeletu autoriteet. Kersti on julgustav ja innustav. Ta on aus. Olen Kerstile kõige eest ülimalt tänulik!"

Anneli: "Oma tõekspidamistes kindlameelne ja alati olemas kõigi jaoks. Aus, konkreetne, toetav ja positiivne."

Ivo: "Lets do it attitude (suhtumine – teeme ära!), väga abivalmis ning ei jäta hätta, konkreetne, otsekohene.“

Asko: „Nõudlik aga seda temale omase huumoriga. Kui vaja, siis nõelab ja otse kümnesse. Igatpidi suure algustähega Kersti Sirel.“

Alari: “Suure kogemusega ja veelgi suurema südamega õppejõud. Suudab keerulisena tunduvad teemad lihtsate sõnadega lahti seletada ning selliselt, et jääb ka meelde.”