Kadi Jaanisoo-Kuld: Me ei pruugi üldse mõista, et meie meelt on mürgitamas vimm
Teleajakirjanik ja terapeut Kadi Jaanisoo-Kuld luges hiljaaegu läbi raamatu „Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas“, mis paotab teaduslikku valgust tänulikkusele. Raamatut lugedes taipas Kadi ootamatult, et ka tema sees on peidus varjatud vimma. Lisaks arutles ta pärast lugemist selle üle, kuidas saaksid eestlastest parimad tänutundjad kogu maailmas.
Kuidas raamat meeldis?
Kerry Howellsi teos sobib kenasti eneseabi raamatute hulka, kuid selle raamatu tugevus on asjalik teadusuuringutele viitamine. Seega ei olnud see pelgalt huvitavate kogemuste lugemine, vaid seejuures sain pihta ka põnevate faktidega. Mulle meeldis see tunne, mille raamat minus tekitas – uudishimu ning soov seni tehtud ja ka tegemata otsustele julgesti otsa vaadata.
Raamatu pealkiri tõstatab küsimuse – kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas. Nüüd kui oled raamatu läbi lugenud, siis kuidas sellele vastaksid?
Minu arvates saab tänulikkuse tundmine kõige parema hoo sisse siis, kui elus on üht-teist juhtunud, kuid mingid tunded või kogemused on jäänud iseenda jaoks läbitöötamata või -mõtestamata. Mina tundsin ennast pea igal selle raamatu leheküljel ära. Miskipärast usun, et enamike lugejate jaoks võib see nii olla.
Olen tihti täheldanud inimesi ütlemas, et „ma olen praegu oma elus heas kohas“ või „halvas kohas“, viidates seejuures vaimse tervise või heaolu seisundile. Millises „kohas“ võiks olla see inimene, kellel soovitaksid seda raamatut lugeda?
Usun, et oma elus nii-öelda väga heas kohas olles ei viitsita üldjuhul sedalaadi raamatutele võimalust anda. Eneseabi või üldiselt inimeste emotsionaalset olemist käsitlevad raamatud jõuavad meie öökapile siis, kui hakkame tõsisemalt endale ja oma elule otsa vaatama. Siis on vast ka suurem tahe mõni muutus ette võtta.
Samas näitab raamat järjepidevalt, et me ei pruugi enda igapäevast elu elades üldse mõista, et meie meelt on mõni mõru vimm mürgitamas. Seepärast oleks kaval see raamat kõigil inimestel ühel või teisel ajahetkel siiski läbi lugeda. Tulemus võib olla üllatav!
Rääkides sellest vimmast – taipasid sa seda raamatut lugedes, et sind on mõni mõru vimm mürgitamas?
Kerry Howells räägib raamatus üksjagu tänulikkuse vastandist ehk vimma tundmisest ning see tekitas minus esialgu tohutut vastureaktsiooni – ei, mina ei ole ju selliselt elanud või mõelnud. Tahame ju ikka ennast näha kuidagi paremana kui me tegelikkuses ehk oleme. Lehekülgede ja lugude edenedes sain aga aru, et asjalood on vastupidi ning vimma tundmisega pistan rinda ka mina. See teadmine tuleb lahkesti vastu võtta ning mõistlik on lasta neist lugudest oma peas lahti, et milline ma olen ja kuidas elu minuga juhtunud on. Sellest taipamisest läks minu jaoks ka kõik lihtsamaks – jah, ka mina olen vimma endas kääritanud ning jah, ma soovin selle tänulikkuse abiga vabaks lasta.
Kuivõrd vohab meie seas ebasiirast tänulikkust? Et me ütleme küll teisele head, aga seda eeskätt selleks, et saaksime iseennast hästi tunda.
Mulle näib, et siiruse määrab ära julgus – julgus olla siiras, eksida, tunnistada oma vigu, olla nõrk ning julgus kellelegi hoolivalt märku anda, et on ka teisi viise elada ja olla. See on tegelikult ka meeletu au ja võimalus õppida elu kohta, kui julged võtta vastu kellegi ausa reaktsiooni enda käitumisele – ole sa väike või suur. See on keeruline, kuid nagu ma teame, siis mugavustsoonis ka arengut ei toimu.
Autor Kerry Howells ütleb raamatus, et tema arvates pole tänulikkus kaasasündinud võime, vaid see on miski, mille suhtes tuleb pidevalt tähelepanelik olla, ja miski, mida tuleb teadlikult kasvatada. Kuivõrd sina selle mõttega suhestud?
Mulle tundub, et isetu tänulikkus on midagi, mille me sündides kaasa saame. Ei ole filtreid, ei ole õpitud hoiakuid, on selline eluterve isekas ja samal ajal tänulik isetus. Näiteks väiksena me teame, et ellujäämiseks tuleb kisada, et eluliselt vajalik „vahend“ kätte saada. See on eluterve isekus – siit läheb minu piir, sest muidu ma saan viga. Tänulik isetus on samal ajal rõõm sellest, et sain oma vajaduse rahuldatud ja olen siiralt ja nüüd juba isetult tänulik, et saan edasi olemas olla. Tänulik kõige sügavamas mõttes: tänulik elule ja teisele, kes seda mulle võimaldas. Selle kõige toimimiseks on tarvis sotsiaalset olukorda ehk teist inimest, kes saaks minust ja minu piiridest aru. Seega – me teame ja tunneme iseennast ja oma elutervelt isekaid piire ja oleme tänulikult valmis õppima ära ka teiste omad. Sellist siirast tänulikkust näeme ju ka loomade puhul.
Inimeseks olemine tähendab aga seda, et oleme enda elu jooksul osalised väga erinevates lugudes ja olukordades ning see, millised viisid hakkamasaamiseks sel teekonnal ära õpime, on juba iseasi.
Selles olen küll kindel, et isetut tänulikkust on võimalik harjutamise teel taas oskama hakata. Nagu suure osa asjadega siin elus, tuleb väga hea tulemuse tarvis ise lihtsalt ohtrasti panustada. Kes viitsib või kellel on seda tarvis, see saab erakordselt vabastava tunde osaliseks. Tänulikkuse harjutamise tulemusena hakkab elu kuidagi iseenesest ja takistusteta voolama. Olen sedalaadi harjutamisega mitmeid aastaid tegelenud ning viimasel ajal tunnen kohati joovastavat tänutunnet oma vanemate, esivanemate, abikaasa, laste ning loomade suunal. See on teekond, mille kindlasti soovitan ette võtta!
Raamatu ühes peatükis kirjeldab autor tänulikkuse väljendamise vorme erinevates kultuurides. Kui mõelda meile – eestlastele – siis milline on meie tänulikkus?
Mina olen päris tõsiselt kõigi inimeste fänn, sest kõigilt on midagi õppida. Kultuuriloolise kuvandi poolest on eestlased küll suured vimmapidajad ning ussitajad, aga mina seda ei usu. Olles ise ka eestlane, tean ja tunnetan meie inimeste siirust, tänulikkust, edasivaatavat suhtumist, positiivset vaadet homsele ning üksteise hoolimist. Kui me igaüks sama siiralt ja tänulikkusega ka iseendasse vaatama õpime, vot siis ei ole meist paremaid tänutundjaid ning vimmavabastajaid küll kuskil mujal maailmas. Ja Kerry Howellsi raamat annab suurepärase võimaluse teha sellega algust.