Marilyn Jurman: Tänulikkust saab elu jooksul õppida

Kuidas raamat meeldis?

Kui asusin raamatut lugema, siis olin esialgu pisut skeptiline, kuna tänulikkuse teema on õrn ja võib tekitada palju vastuseisu. Mulle väga meeldis, et autor juba eessõnas adresseeris neid hirme ja andis selged juhised, mida raamatut lugedes silmas pidada. Raamatu läbilugemisel avastasin ennast mitmel korral praktiseerimas uusi harjutusi, mida autor teoses tutvustas. Tagasi vaadates saan aru, et see saab olema raamat, mida julgen soovitada ka teistele.

Raamatu pealkiri tõstatab küsimuse – kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas. Nüüd kui oled raamatu läbi lugenud, siis kuidas sellele vastaksid?

See ei ole kindlasti küsimus, millele saaks ühe lausega vastata. Tänulikkuse mõistmiseks ei sobi lihtsad tsitaadid või „3 viisi tänulikkuseni“-stiilis blogipostitused.

Minu jaoks jäi raamatust kõlama mõte selle kohta, et tuleb olla uudishimulik. See tähendab, et kõiki konflikte ei saa kohe lahendada ja võib-olla mõnda ei pea kunagi lahendama. Küll aga tasub olla uudishimulik enda ja teiste suhtes ja otsida alati võimalusi, kus olla ise päriselt valmis arenema ja oma seniseid mõtteviise muutma. Seejuures tasub alati arvestada, et see muutus peab olema midagi, mida sa tahad sellepärast, et enda elu kvaliteeti parandada, mitte selleks, et kellelegi teisele meele järgi olla.

Veel saan seda laiendada mõttega, et kui on valik olla reageerija või vaatleja, siis tasub olla vaatleja. Tasub vaadelda oma emotsioone ja lubada neil olla just nii nagu need ennast parasjagu näitavad. See tähendab aga, et neile tunnetele peab ka otsa vaatama. Ebaõiglases maailmas tänulikkuse tundmiseks on esmalt vaja tunda ära see ebaõiglus, mida kogetakse, ja alles siis on võimalik sõnastada see tänulikkus, mis eristub.

Raamatu autor Kerry Howells kirjeldab, et tänulikkuse väljendamise eesmärk ei tohiks olla soov saada midagi vastu, vaid muuta enda suhtumist ja vaadet olukorrale. Kui nüüd sellele mõelda, siis on tänulikkusega tegelemine ikka jube isetu tegevus — annad, aga vastu ei saa. Vähemalt ei pruugi saada.

See on hea tähelepanek ja seetõttu ongi tänulikkuse teema nii hell ja võib tekitada skepsist. Kerry Howells kirjeldab põhjalikult seda, kuidas tänulikkuse praktiseerimisel tuleb silmas pidada, et see on enese, mitte teiste jaoks. Olukordades, kus on tegemist vägivalla või diskrimineerimisega, ei saa sellesse suhtuda samasuguse kaaluga, nagu olukorrad, kus parim sõber rääkis taga. Aga viimase puhul on võimalik ennast asetada küsimuse ette, et kas minu aja- ja energiaressurss, mis kulub sellele ebaõiglusele mõtlemisele, kahjustab mind või hoopis selle ebaõigluse põhjustajat. See annab uue vaate minu eesmärgile: kas ma tahan olla õnnelik või tahan ma, et mul oleks õigus. Kui ma tahan olla õnnelik, siis on see piisav „enese kasu“, et midagi ette võtta.

Kas teinekord ei ole aga nii, et me väljendame tänulikkust ebasiirast kohast? Et me ütleme head selleks, et saaksime ise tunda end hästi, mitte ilmtingimata selleks, et teine end hästi tunneks. Kuivõrd oled sina sellega kokku puutunud?

Iga uus võtab aega ja nii võivad esimesed katsed väljendada tänu kohtades, kus seda varem ei ole tehtud, tunduda ebasiirad. Harjutades läheb tegelikult lihtsamaks ja loomulikumaks. Ma usun, et tänulikkuse praktiseerimisel on vähem tähtis, kas ma teen seda vaid selleks, et ise tunda hästi või, et selle tagajärjel ka teised tunnevad end hästi. Tähtsam sellest on usaldada, et tänulikkuse praktika toimib. Lisaks ma arvan, et ei ole minu asi leida üles n-ö ebasiiraid tänajaid. Ma saan tegeleda vaid endaga ja enda puhul teha vahet, kas tänu mida plaanin väljendada, on siiras või ebasiiras. Võib-olla üks viis on jälgida, kui lihtsalt see üle huulte tuleb.

Mis sina arvad, kas tänulikkus on kaasasündinud võime või tuleb seda elu jooksul õppida?

Usun sellesse, et tänulikkust saab elu jooksul õppida. Nagu ka autor raamatus ütleb, siis erinevates kultuurides võib tänulikkuse väljendamine erineda ja see oleneb suuresti sellest, mis peres, ühiskonnas, kultuuriruumis on kasvatud. Usun ka seda, et tõepoolest on tänulikkus praktika, mida ei ole võimalik nö selgeks saada – see on miski, mida tuleb teadlikult, siiralt ja uudishimulikult harjutada kogu elu. Kultuur ja kombed, kus kasvatakse, annavad ilmselt suure panuse, kui lihtne või keeruline selle praktiseerimine olema saab.

Sa mainisid seda, kuidas kultuuriruum võib mõjutada tänulikkuse väljendamist. Missugune on sinu arvates eestlaste tänu ja tänulikkuse avaldamise vorm?

Kerry Howells selgitab raamatus, et iga arvamus terve kultuuri kohta on alati mõjutatud arvaja enda kogemustest, tõlgendustest ja isiklikust kultuuriruumist. Ka mina hoiduksin kogu rahva tänulikkuse väljendamise defineerimisest. Küll aga saan enda kogemuse pealt öelda, et minu arvates on eestlased intiimsed tänajad. Meile ei ole tavaks suured žestid ja ülevoolavad komplimendid, kuid individuaalset tänu olen samas elu jooksul piisavalt kogenud. See tähendab, et igapäevased pisikesed teod ei saa alati suurt tähelepanu, aga usalduse kasvades seda tänu jagatakse rõõmuga. Enamasti on nendeks hetkedeks tähtpäevad ja erinevad algused ja lõpud.

Eestlastesse on minu kogemusel ka juurdunud teatud agnostiline maailmavaade, kus ilma otseste reegliteta tähistatakse pärimust ja avaldatakse tänu nii esivanematele kui ka loodusele. Suurepärane näide on folklaulud, matkarajad, hingedeaja kombed, aga ka tähtpäevad, näiteks õpetajate päev. Mõningad kultuurilised eripärad on meisse veel läbi ajaloo jäänud – näiteks see, et Eestis on väga tavaline pärast teatrietendust plaksutada näitlejad kolm korda lavale tagasi. Mujal maailmas olen seda ülimalt harva kogenud.

Mida panid raamatust enda jaoks kõrva taha?

Et praktiseerides tänulikkust iseenda suhtes on lihtsam seda praktiseerida ka ülejäänud maailma suhtes. Kui ma seisan ise kahel jalal ja tean enda väärtust, ei ole liiga keeruline avaldada tänu teistele, kuna see ei ohusta minu olemust. Et tänulikkusele vastanduva vimma kaudu on võimalik tuvastada ebaõiglust, mida tunnen, ning läbi selle leida aspektid, kus saan inimesena areneda. Leida üles see, milles ilmselt ei ole veel enesekindel ja siis saan sellega ka tegeleda. Et iga uus praktika algab samm-sammult. Ei ole mõtet proovida korraga hoomata kogu kontseptsiooni ja teha drastilisi ümberkujundamisi.

Iseenda arendamisega tegeledes tasub alustada väikestest sammudest. Ja pärast muutuse võimalikkuse mõistmist saab enesekindlust järgmiseks, võib-olla veidi suuremaks sammuks.

Missugustel inimestel soovitaksid seda raamatut lugeda?

Kerry Howells on tegelikult ise toonud raamatus välja, kellele võiks see raamat kasulik olla ja ka need, kellele see võib-olla ei ole parim valik. Saan kinnitada, et ilmselt võib teos hästi toetada inimesi, kes igapäevaselt tegelevad teiste inimestega, näiteks õpetajad ja hooldajad. Usun, et see võib pakkuda mõtteainet ka tudengitele ja inimestele, kes on puntras mingi uue asja õppimisega.

Samas hoiduksin raamatu liigitamisest eneseabiks või lihtsate lahenduste raamatuks, mille kaudu kellelegi kolmandale tõde kuulutada. Pigem on see peatükk enesearengu teel, millele võiks järgneda võimalus kellegagi koos loetut edasi mõtestada.

Lõpetuseks soovitan raamatut ka enda eriala ehk psühholoogia tudengitele, sest see on lihtsalt põnev vaade teemasse, millega ilmselt õpingute ajal liialt palju kokku ei puutu.