Haridustehnoloogia/didaktika kolmefaasiline mudel (Ellington jt, 1993: 20 põhjal kaasajastanud ES) võimaldab näha didaktikas ilmnevate  ja seda kujundavate aspektide muutumist viimase sajandi jooksul.  Muutused  teoreetilistes alustes,  valitsevas mudelis, metoodilis-tehnilistes rõhuasetustes on toonud kaasa  õppeprotsessi muutuse. Kui 20 sajandi esimesel poolel hakkas õpet nii koolis kui eriti koolivälist, sh täiskasvanutele suunatud õpet vahendama raadio, hiljem televiisor, õppevilmid jmt, siis 21. sajandi algul on jõutud õppe individualiseerimise võimalusteni tänu arvuti ja interneti kasutamisel. Massiõpe on säilinud õppega haaratava elanikkonna mõttes, kuid igaühel on võimalused “personaliseerida” nii õppe sisu kui õpperotsess.  Nii võib kõnelda personaliseeritud didaktikast.