Erinevate õppevaldkondade huvitavamaks muutmine
KÜSIMUSED
1. Kuidas muuta kehalise kasvatuse programme?
2. Kuidas muuta kunstiõpetus atraktiivsemaks?
3. Kuidas tõsta lugemishuvi, eeskätt noorte seas?
4. Kuidas populariseerida reaalainete õppimist Eestis?
5. Kuidas mugandada keerulist eesti kirjakeelt õppijale kergemini omandatavaks?
6. Kuidas vähendada koolitööde mahtu peale tunde?
LAHENDUSED
Algklassides ainult mäng – mõtestatud tegevus. Tunni lõpus peaks arutama tehtut ja õpetatakse oma keha tundma. (Nt. Mis lihaseid kasutatakse mängimisel või venitamisel. Mis kehaline tegevus annab inimesele ja siduda kehaline kasvatus ka teiste õppeainetega). *Kehalise kasvatuse prestiiž on madal (võiks olla arvestuslik aine). *Liiga spordile ja tulemustele suunatud. *Lapsed võiksid ise tunde läbi viia (mõtestatult). *Kehalise kasvatuse akadeemiline õpe – struktureeritus (alternatiivina). *Kodust algab kõik. *Oma tegevuse teadvustamine, et liikumine on enda jaoks. *Lapsel peaks olema valikuvõimalus oma teadmiste ja tegevuse arendamiseks. *Arutada, kuidas käituda mingi vigastuse järgselt (koostöö kooli med õega või füsioterapeudiga). *Suhtumise küsimus. *Moodulõpe (algklassides õhiteadmised, edaspidi spordivigastused, tehnika). *Kuulsused ja oma ala spetsialistid kooli – näiteks Mart Poom tundi andma, spordialaliidu spetsialistid teevad näidistunde (kasulik ka õpetajatele). *Õpetajad ja treenerid täiendkoolitustele. *Tasuta nõustamine lapsevanematele ja muudele lapse treenimisega tegelevatele isikutele. Nõustajaks füsioterapeudid ja spordiarstid. *Kindlasti tuleks arvestada sellega, et kehaline kasvatus (kehakultuur) ja sport on täiesti erinevad asjad. Esimene on tervisele kasulik, teine kahjulik (Minu Eesti 2009).
Kunstihariduse atraktiivsemaks muutmiseks tuleks rohkem tutvustada "elavat kunsti" - käia näitustel, kohtuda kunstnikega jne. See aitaks samas kaasa ka kunsti populaarsuse suurenemisele. Kasutada ära kunstiõpetuse võimalusi suhtlusoskuste arendamisel, läbi viia arutelusid, väitlusi, ühistöid (Remm 2009).
Huvi võib tekkida, kui asjale õigesti läheneda. Kui loetav õppematerjal ei ole seotud õppijale huvi pakkuvate asjadega, siis võib arutleda selle üle, miks teised inimesed on neist asjadest huvitatud. Enda küsimused teevad loetu huvitavamaks. Teine huvi tekitamisviis oleks teksti sisu sidumine oma kogemustega. Kui lugedes mõttejärg kaduma kipub, siis saab seda kinni püüda näiteks uuesti tagasi minnes ja pealkirja lugedes või sissejuhatust üle vaadates. Võib üles kirjutada mõned põhiküsimused, millest tekstis juttu on, või teha kokkuvõte ja kriipsutada alla olulisi sõnu. Märkmete tegemine võtab aega, aga keskse info ja pealkirjad tasub välja tuua eraldi paberile. Konspekt aitab luua tervikpilti ja samas seda liigendada ning selle abil on hiljem kergem loetu sisu meelde tuletada (Minu Eesti 2009).
Lugemishuvi tekitamist tuleks alustada maast-madalast (lasteaiast). Selleks tuleks luua:
1. Temaatilis-mängulisi huviringe lastele (mis ei keskenduks ühele kitsale valdkonnale).
2. Võimalikult paljudes paikades väikesi Ahhaa-keskuse taolisi ettevõtmisi, kus saaks ära kasutada ka kunsti võimalusi.
Eesti ühiskond vajab sotsiaalset kokkulepet tunnustamaks kultuuri rolli ühiskonna üldises (sh majanduslikus) arengus (Minu Eesti 2009).
Erinevaid valdkondi tuleks huvitavamaks muuta järgmiselt:
• muuta õppekava paindlikumaks ja õppekava kohustuslik maht seejuures väiksemaks. Õppekava üldosasse kirjutada sisse vajadus õpilaste ja õpetajate 3-4 põhioskuse arendamiseks erinevate õppeainete kaudu;
• vähendada õppeainete mahtu sisus kaotamata ja kasutada efektiivsemaid õppemeetodeid nagu allpool loetletud;
• viia sisse tsükliõpe, millega kaasneks pikem tunniaeg ja võimalus ühele ainele pikemalt keskenduda;
• kasutada rohkem erinevaid (aktiivsemaid) õppemeetodeid - rühmatöö, individuaalne uurimus, arutelu, filmide vaatamine koos aruteluga, internetimaterjalid, multimeediavahendid. Ühistööd arendaksid ka õpilaste sotsiaalseid oskusi;
• viia sisse kohustuslike ja valikainete süsteem, kus oleks valik kohustuslikke baasaineid ning valik lisaaineid, et õpilased saaksid enam süvitsi tegeleda aladega, mis neid huvitavad. Samuti saavad siis õpetajad keskenduda rohkem ainetele ja teemadele, mis neid ennast huvitavad ning õpetades silma särama löövad, muutes seeläbi õpetuse atraktiivsemaks;
• haarata õppesse kõiki meeli (nt ajaloo tunnis kuulatakse ka vastava ajastu muusikat);
• viia sisse uue õppeainena üldine kultuurilugu, mis seostaks erinevaid aineid. Peaks käsitlema ka 20. sajandi ja kaasaegset kultuurilugu;
• viia õpikud internetti, mis võimaldaks materjale ajakohastada, linkida lisamaterjaliga ja luua lihtsal viisil seoseid ning oleks keskkonnasäästlikum. See eeldaks, et nii õpilastel kui õpetajal oleks klassis oma arvuti. Arvutid ei pea olema kõige kaasaegsemad ning suurte võimalustega. Selleks, et koole ja õpilasi-õpetajaid arvutitega varustada, võiks korraldada vanade arvutite vahendamispunkti internetis. Õpetajatele kaasneks vajadusel e-koolitus (Remm 2009).
Õpetaja võiks uurida eriti Montessori, Waldorf- ja Freinet`pedagoogika meetodeid. Need on igaüks tervikuna ja ka üksikute metoodiliste elementidena väga arendavad, tasakaalustavad ja Waldorf-pedagoogika ka terapeutiline. Ealised võimed leiavad erilist tähelepnu Montessori pedagoogikas. Ealised vajadused on täpselt arvesse võetud Waldorf-pedagoogikas. Mõlemas on omaette kvaliteediks tegelik orienteeritus pädevusõppele (kuigi seda terminit neis kusagil ei kohta). Mistahes lapse puhul on hea toetada temas kaasloojat maailmas, elu temas sellisena, nagu see on (Sarv 2007).
1. Kuidas muuta kehalise kasvatuse programme?
2. Kuidas muuta kunstiõpetus atraktiivsemaks?
3. Kuidas tõsta lugemishuvi, eeskätt noorte seas?
4. Kuidas populariseerida reaalainete õppimist Eestis?
5. Kuidas mugandada keerulist eesti kirjakeelt õppijale kergemini omandatavaks?
6. Kuidas vähendada koolitööde mahtu peale tunde?
LAHENDUSED
Algklassides ainult mäng – mõtestatud tegevus. Tunni lõpus peaks arutama tehtut ja õpetatakse oma keha tundma. (Nt. Mis lihaseid kasutatakse mängimisel või venitamisel. Mis kehaline tegevus annab inimesele ja siduda kehaline kasvatus ka teiste õppeainetega). *Kehalise kasvatuse prestiiž on madal (võiks olla arvestuslik aine). *Liiga spordile ja tulemustele suunatud. *Lapsed võiksid ise tunde läbi viia (mõtestatult). *Kehalise kasvatuse akadeemiline õpe – struktureeritus (alternatiivina). *Kodust algab kõik. *Oma tegevuse teadvustamine, et liikumine on enda jaoks. *Lapsel peaks olema valikuvõimalus oma teadmiste ja tegevuse arendamiseks. *Arutada, kuidas käituda mingi vigastuse järgselt (koostöö kooli med õega või füsioterapeudiga). *Suhtumise küsimus. *Moodulõpe (algklassides õhiteadmised, edaspidi spordivigastused, tehnika). *Kuulsused ja oma ala spetsialistid kooli – näiteks Mart Poom tundi andma, spordialaliidu spetsialistid teevad näidistunde (kasulik ka õpetajatele). *Õpetajad ja treenerid täiendkoolitustele. *Tasuta nõustamine lapsevanematele ja muudele lapse treenimisega tegelevatele isikutele. Nõustajaks füsioterapeudid ja spordiarstid. *Kindlasti tuleks arvestada sellega, et kehaline kasvatus (kehakultuur) ja sport on täiesti erinevad asjad. Esimene on tervisele kasulik, teine kahjulik (Minu Eesti 2009).
Kunstihariduse atraktiivsemaks muutmiseks tuleks rohkem tutvustada "elavat kunsti" - käia näitustel, kohtuda kunstnikega jne. See aitaks samas kaasa ka kunsti populaarsuse suurenemisele. Kasutada ära kunstiõpetuse võimalusi suhtlusoskuste arendamisel, läbi viia arutelusid, väitlusi, ühistöid (Remm 2009).
Huvi võib tekkida, kui asjale õigesti läheneda. Kui loetav õppematerjal ei ole seotud õppijale huvi pakkuvate asjadega, siis võib arutleda selle üle, miks teised inimesed on neist asjadest huvitatud. Enda küsimused teevad loetu huvitavamaks. Teine huvi tekitamisviis oleks teksti sisu sidumine oma kogemustega. Kui lugedes mõttejärg kaduma kipub, siis saab seda kinni püüda näiteks uuesti tagasi minnes ja pealkirja lugedes või sissejuhatust üle vaadates. Võib üles kirjutada mõned põhiküsimused, millest tekstis juttu on, või teha kokkuvõte ja kriipsutada alla olulisi sõnu. Märkmete tegemine võtab aega, aga keskse info ja pealkirjad tasub välja tuua eraldi paberile. Konspekt aitab luua tervikpilti ja samas seda liigendada ning selle abil on hiljem kergem loetu sisu meelde tuletada (Minu Eesti 2009).
Lugemishuvi tekitamist tuleks alustada maast-madalast (lasteaiast). Selleks tuleks luua:
1. Temaatilis-mängulisi huviringe lastele (mis ei keskenduks ühele kitsale valdkonnale).
2. Võimalikult paljudes paikades väikesi Ahhaa-keskuse taolisi ettevõtmisi, kus saaks ära kasutada ka kunsti võimalusi.
Eesti ühiskond vajab sotsiaalset kokkulepet tunnustamaks kultuuri rolli ühiskonna üldises (sh majanduslikus) arengus (Minu Eesti 2009).
Erinevaid valdkondi tuleks huvitavamaks muuta järgmiselt:
• muuta õppekava paindlikumaks ja õppekava kohustuslik maht seejuures väiksemaks. Õppekava üldosasse kirjutada sisse vajadus õpilaste ja õpetajate 3-4 põhioskuse arendamiseks erinevate õppeainete kaudu;
• vähendada õppeainete mahtu sisus kaotamata ja kasutada efektiivsemaid õppemeetodeid nagu allpool loetletud;
• viia sisse tsükliõpe, millega kaasneks pikem tunniaeg ja võimalus ühele ainele pikemalt keskenduda;
• kasutada rohkem erinevaid (aktiivsemaid) õppemeetodeid - rühmatöö, individuaalne uurimus, arutelu, filmide vaatamine koos aruteluga, internetimaterjalid, multimeediavahendid. Ühistööd arendaksid ka õpilaste sotsiaalseid oskusi;
• viia sisse kohustuslike ja valikainete süsteem, kus oleks valik kohustuslikke baasaineid ning valik lisaaineid, et õpilased saaksid enam süvitsi tegeleda aladega, mis neid huvitavad. Samuti saavad siis õpetajad keskenduda rohkem ainetele ja teemadele, mis neid ennast huvitavad ning õpetades silma särama löövad, muutes seeläbi õpetuse atraktiivsemaks;
• haarata õppesse kõiki meeli (nt ajaloo tunnis kuulatakse ka vastava ajastu muusikat);
• viia sisse uue õppeainena üldine kultuurilugu, mis seostaks erinevaid aineid. Peaks käsitlema ka 20. sajandi ja kaasaegset kultuurilugu;
• viia õpikud internetti, mis võimaldaks materjale ajakohastada, linkida lisamaterjaliga ja luua lihtsal viisil seoseid ning oleks keskkonnasäästlikum. See eeldaks, et nii õpilastel kui õpetajal oleks klassis oma arvuti. Arvutid ei pea olema kõige kaasaegsemad ning suurte võimalustega. Selleks, et koole ja õpilasi-õpetajaid arvutitega varustada, võiks korraldada vanade arvutite vahendamispunkti internetis. Õpetajatele kaasneks vajadusel e-koolitus (Remm 2009).
Õpetaja võiks uurida eriti Montessori, Waldorf- ja Freinet`pedagoogika meetodeid. Need on igaüks tervikuna ja ka üksikute metoodiliste elementidena väga arendavad, tasakaalustavad ja Waldorf-pedagoogika ka terapeutiline. Ealised võimed leiavad erilist tähelepnu Montessori pedagoogikas. Ealised vajadused on täpselt arvesse võetud Waldorf-pedagoogikas. Mõlemas on omaette kvaliteediks tegelik orienteeritus pädevusõppele (kuigi seda terminit neis kusagil ei kohta). Mistahes lapse puhul on hea toetada temas kaasloojat maailmas, elu temas sellisena, nagu see on (Sarv 2007).