Hariduse väärtustamine
KÜSIMUSED:
1. Kuidas tõsta lastevanemate huvi kooli vastu, kus nende laps õpib?
2. Kuidas teha nii, et kõik perekonnad väärtustaksid oma laste haridust?
3. Kuidas ärgitada lapsevanemaid huvituma lapse kasvatamise teemadest?
4. Kuidas anda lapsele ja venematele tagasisidet õpitulemustest nii, et see toetaks lapse arengut parimal moel?
5. Kuidas parendada kooli ja kodu koostööd?
LAHENDUSED
Haridussüsteemist tulemuse saamine on hästi pikk protsess. Seega, et parandada kooli ja kodu vahelist suhtlust tuleb alustada esimese klassi õpilase süsteemset kasvatamist koolis nii, et saades lapsevanemaks leiab ta kontakti kooliga. Seega võib kuluda 15 aastat (Laane 2009).
Rriigi sotsiaalarengu programmis on kirjas, et: 1. Kooli tuleb diferentseerida nii, et iga õpilane saavutaks jõukohase eesmärgi ja rahulolu. 2. Vanemad peaksid väärtustama oma last sellisena nagu ta on. Ära nõua seda, mis ei ole võimalik. 3. Anda noorele inimesele tunne, et ta on väärtuslik ühiskonnale. Ka sel juhul, kui ta pole eriti edukas. 4. Ka puudega ja nõrga intellektuaalse arenguga lapsed peaksid nägema eesmärki, võimalust leida tulevikus tööd jne.
Anda koolidele võimalus alustada numbrilist (võrdlevat) hindamist võimalikult hilja. (Sarv 2009).
Kooli ja kodu koostöö parendamiseks tuleks kaasata lapsevanemaid kooliellu, et neil oleks võimalik teha häid ettepanekuid koolielu parendamiseks. *Selgitada välja põhjused, miks huvi on kadunud (vanemate pikad tööpäevad!?) *Leida ühistegevuste võimalusi. *Kasutada ära nn. Vanade Euroopa riikide kogemust selles osas. *Vanemad peaksid osalema mõningates tundides või tegevustes – riiklikul tasemel võiks olla säte selle kohta. *Tööandja võiks olla lapsevanema suhtes paindlikum. *Hea eeskuju. *Näiteks Rootsis on selline päev (isedepäev), kus isad võtavad oma lapsed tööle kaasa. *Luua tingimused, et vanemad soovivad osaleda. *Telesaade, kus seda teemat võiks edasi arutada. *Kuidas tõsta ka õpetaja autoriteeti?
Palju asjalikke mõtteid. Aga esmane asi on ikka see, et lapsevanem saaks kooliga kokkupuutes eelkõige positiivse elamuse. Esimesest kuni 12 klassini. Uuring näitab, et iga 4-s lapsevanem (7,9, 12 kl) on koostööst loobunud isikliku negatiivse kogemuse pärast või seetõttu, et ebakõlad tasutakse lapsele tunnis kätte (Sarv. 2008:112-115).
Riik peaeks välja töötama väga selgepiirilised seadused, mis kohustaks lapsevanemat oma lapse eest ka vastust andma. Sõlmida kooli ja kodu vahel partnerlusleping, mis sätestaks mõlema poole õigused ja kohustused. See peaks sisaldama kooli sisekorraeeskirju, käitumist, kooli teavitamist, vahetusjalatsite kandmist jms. Kindlasti leiaks iga kool omapoolseid lisasid. Nii laieneks koostöö kodu ja kooli vahel, kui ka vanematele laieneks vastutus.
Riigi tasandil tuleks veel sisse viia: *Vanemate koolitus – kuidas lapsi kasvatada (nõustamine). *Loengud neil teemadel *Perekonnaõpetus koolis kohustuslikuks aineks (gümnaasiumis). *Rohkem perekonnaõpetuse ainet – 11. ja 12.klassis. *Väikelapsega kodus olevaile emadele koolitused neil teemadel. *Koolitada vanemaid enne lapse sündimist. *Temaatiline lektoorium *Lapsevanemate ülikool. *Tegelikult mitte laps pole probleemne, vaid probleem on perekonnas. *Laiendada perekooli teemade ringe. *Laiendada koolituste kättesaadavust (praegu on õpetus tasuline). *Lastega arenguvestlused.
1. Kuidas tõsta lastevanemate huvi kooli vastu, kus nende laps õpib?
2. Kuidas teha nii, et kõik perekonnad väärtustaksid oma laste haridust?
3. Kuidas ärgitada lapsevanemaid huvituma lapse kasvatamise teemadest?
4. Kuidas anda lapsele ja venematele tagasisidet õpitulemustest nii, et see toetaks lapse arengut parimal moel?
5. Kuidas parendada kooli ja kodu koostööd?
LAHENDUSED
Haridussüsteemist tulemuse saamine on hästi pikk protsess. Seega, et parandada kooli ja kodu vahelist suhtlust tuleb alustada esimese klassi õpilase süsteemset kasvatamist koolis nii, et saades lapsevanemaks leiab ta kontakti kooliga. Seega võib kuluda 15 aastat (Laane 2009).
Rriigi sotsiaalarengu programmis on kirjas, et: 1. Kooli tuleb diferentseerida nii, et iga õpilane saavutaks jõukohase eesmärgi ja rahulolu. 2. Vanemad peaksid väärtustama oma last sellisena nagu ta on. Ära nõua seda, mis ei ole võimalik. 3. Anda noorele inimesele tunne, et ta on väärtuslik ühiskonnale. Ka sel juhul, kui ta pole eriti edukas. 4. Ka puudega ja nõrga intellektuaalse arenguga lapsed peaksid nägema eesmärki, võimalust leida tulevikus tööd jne.
Anda koolidele võimalus alustada numbrilist (võrdlevat) hindamist võimalikult hilja. (Sarv 2009).
Kooli ja kodu koostöö parendamiseks tuleks kaasata lapsevanemaid kooliellu, et neil oleks võimalik teha häid ettepanekuid koolielu parendamiseks. *Selgitada välja põhjused, miks huvi on kadunud (vanemate pikad tööpäevad!?) *Leida ühistegevuste võimalusi. *Kasutada ära nn. Vanade Euroopa riikide kogemust selles osas. *Vanemad peaksid osalema mõningates tundides või tegevustes – riiklikul tasemel võiks olla säte selle kohta. *Tööandja võiks olla lapsevanema suhtes paindlikum. *Hea eeskuju. *Näiteks Rootsis on selline päev (isedepäev), kus isad võtavad oma lapsed tööle kaasa. *Luua tingimused, et vanemad soovivad osaleda. *Telesaade, kus seda teemat võiks edasi arutada. *Kuidas tõsta ka õpetaja autoriteeti?
Palju asjalikke mõtteid. Aga esmane asi on ikka see, et lapsevanem saaks kooliga kokkupuutes eelkõige positiivse elamuse. Esimesest kuni 12 klassini. Uuring näitab, et iga 4-s lapsevanem (7,9, 12 kl) on koostööst loobunud isikliku negatiivse kogemuse pärast või seetõttu, et ebakõlad tasutakse lapsele tunnis kätte (Sarv. 2008:112-115).
Riik peaeks välja töötama väga selgepiirilised seadused, mis kohustaks lapsevanemat oma lapse eest ka vastust andma. Sõlmida kooli ja kodu vahel partnerlusleping, mis sätestaks mõlema poole õigused ja kohustused. See peaks sisaldama kooli sisekorraeeskirju, käitumist, kooli teavitamist, vahetusjalatsite kandmist jms. Kindlasti leiaks iga kool omapoolseid lisasid. Nii laieneks koostöö kodu ja kooli vahel, kui ka vanematele laieneks vastutus.
Riigi tasandil tuleks veel sisse viia: *Vanemate koolitus – kuidas lapsi kasvatada (nõustamine). *Loengud neil teemadel *Perekonnaõpetus koolis kohustuslikuks aineks (gümnaasiumis). *Rohkem perekonnaõpetuse ainet – 11. ja 12.klassis. *Väikelapsega kodus olevaile emadele koolitused neil teemadel. *Koolitada vanemaid enne lapse sündimist. *Temaatiline lektoorium *Lapsevanemate ülikool. *Tegelikult mitte laps pole probleemne, vaid probleem on perekonnas. *Laiendada perekooli teemade ringe. *Laiendada koolituste kättesaadavust (praegu on õpetus tasuline). *Lastega arenguvestlused.