Maa- ja linnakooli vastandamine
KÜSIMUSED
1. Kuidas parandada õpetamise kvaliteeti suurlinnadest väljaspool?
2.Kuidas mitte vastandada maa- ja linnakoole?
3.Kuidas väärtustada maakoole?
4. Kuidas suurendada lastevanemate osalust ja vastutust haridusprotsessis?
LAHENDUSED
Sarve (2007) sõnul reastatakse koolid vaid mõne mõõdupuu põhjal, nagu tasemetööd ja riigieksamid, eliit- ja kõrgkooli sissesaanute protsendi järgi ja järelevalve hinnangu põhjal. Need järjestused annavad küll mingi ülevaate, kuid ei näita midagi selle kohta, kuidas õpilane tajub kooli ja õpetaja õpilasi ja kuidas koolikultuur lapse arengut toetab.
Linna- ja maakoolide vastandamine on kestnud pikka aega. Pidevalt peavad väikesed maakoolid end tõestama, et ka seal tehakse lastega tööd ja teinekord tuleb olla lisaks õpetajaametile ka sotsiaaltöötaja. Kuid kuna maakoolid võivad liialt pingutada ja keskenduda selle nimel, et õppeedukust linnakoolidele lähemale saada, võib seetõttu kannatada kooli üldine mikrokliima. See aitab kaasa ka maalapse madala enesehinnangu kujunemisele. Ulatuslik uurimustöö koolide arengukeskkonna ja õpilaste toimetuleku kohta näitas, et maakoolide õppeedukus linnakoolidega võrreldes on tunduvalt madalam (Kallas, Kuurme jt. 2007). See võib ilmneda siis, kui põhikooli lõpetajad edasi õppima lähevad. Samas hinded tunnistusel ei pruugi neil sugugi halvemad olla.
Mõttekodades on välja pakutud noorelt noorele infovahetus ja kohalike koolide väärtustamine, mis tähendab nendest rääkides sealsete positiivsete aspektide olemasolude esiletoomist ja laste puhul maakooli kasuks otsustamise.
Samuti on maakooli õpetajate väärtustamise vajadust täheldatud ja vilistlaskogu kaudu kooli arendamist. Tähtsaks peetakse võimalusi enesetäiendamiseks/silmaringi laiendamiseks leida, samuti suuremat huvitegevust, traditsioone, turvalisust, lapsekeskset õpet, õuesõpet, pikapäevarühma, et lapsevanem teaks, et laps on vaadatud.
Transport koolini ja tagasi tasuta, kodu ja linnakooli vahel tasuline. Koolide kaasajastamine võib säilitada ka väiksemad maakeskkolid. Peetakse vajalikuks transporditoetuse kasutamist silmaringi laiendamiseks.
Et suurendada lastevanemate osalust ja vastutust haridusprotsessis, peab kooli hoolekogu muutuma vanemate nägu ja esindama vanemaid, mitte kooli juhtkonda. Lastevanemate eriarvamused ehk arvamuste paljusus aitavad kaasa kooli arengule. Ettepanek analüüsida kooli-õpilase-lapsevanema kommunikatsiooni, et leida üles kitsaskohad ja sobivad lahendused Diferentseerida kooli, iga õpilane saavutaks jõukohase eesmärgi ja rahulolu. Vanemad peaksid väärtustama oma last sellisena nagu ta on. Anda noorele inimesele tunne, et ta on väärtuslik ühiskonnale, seda ka sel juhul, kui ta pole eriti edukas. Ka puudega ja nõrga intellektuaalse arenguga lapsed peaksid nägema eesmärki, võimalust leida tulevikus tööd riigi sotsiaalarengu programmi kaudu (Minu Eesti, 2009).
Ginter (2009) on liigitanud koolid asukoha ja suuruse järgi ja leidnud, et erinevus peab peituma sisus. Linnas võib olla väikseid koole ja maal väga suuri koole. Koolid peaksid arvestama vastava keskkonnaga, seega ei saa linnas olla "maakoole". Samuti peaks eristama suurlinnu ja väikelinnu. Väikses linnas on üldjuhul üks kool, suures linnas aga mitu kooli. See seab koolid samuti erinevaase olukorda. Me ei peaks püüdma teha kõiki koole ühesuguseks, siis kaob valikuvõimalus. Samuti sobivad erinevates tingimustes ja erinevatele õpilastele erinevad koolid.
Töö autor leiab, et iga kool on mingil määral eriline ja omanäoline. Sellest on üksi vähe, kui ainult räägitakse väikese kooli positiivsetest külgedest. See peab ka tegelikkuses nii olema. Sarv (2007) juhtis tähelepanu vähestele kooli kohta hinnangu andmise mõõdupuudele, kus on tähelepanuta jäänud palju olulisemad asjad, mis puudutab koolikliimat. Mõttekodades on tähelepanu juhitud koolide hoolekogudele, mis ei ole lapsevanemate nägu. Direktsiooni nägu hoolekogu võib küll olla igas mõttes kooli juhtkonnaga ühel nõul, kuid just seetõttu kannatabki koolisisene kliima, ühtlasi näitab see demokraatia puudumist. Tihti ei leita probleemidele lahendusi lapsevanema ja koolivahelise puuduliku suhtluse tõttu, kus kool süüdistab lapsevanemat ning last ja vastupidi.
1. Kuidas parandada õpetamise kvaliteeti suurlinnadest väljaspool?
2.Kuidas mitte vastandada maa- ja linnakoole?
3.Kuidas väärtustada maakoole?
4. Kuidas suurendada lastevanemate osalust ja vastutust haridusprotsessis?
LAHENDUSED
Sarve (2007) sõnul reastatakse koolid vaid mõne mõõdupuu põhjal, nagu tasemetööd ja riigieksamid, eliit- ja kõrgkooli sissesaanute protsendi järgi ja järelevalve hinnangu põhjal. Need järjestused annavad küll mingi ülevaate, kuid ei näita midagi selle kohta, kuidas õpilane tajub kooli ja õpetaja õpilasi ja kuidas koolikultuur lapse arengut toetab.
Linna- ja maakoolide vastandamine on kestnud pikka aega. Pidevalt peavad väikesed maakoolid end tõestama, et ka seal tehakse lastega tööd ja teinekord tuleb olla lisaks õpetajaametile ka sotsiaaltöötaja. Kuid kuna maakoolid võivad liialt pingutada ja keskenduda selle nimel, et õppeedukust linnakoolidele lähemale saada, võib seetõttu kannatada kooli üldine mikrokliima. See aitab kaasa ka maalapse madala enesehinnangu kujunemisele. Ulatuslik uurimustöö koolide arengukeskkonna ja õpilaste toimetuleku kohta näitas, et maakoolide õppeedukus linnakoolidega võrreldes on tunduvalt madalam (Kallas, Kuurme jt. 2007). See võib ilmneda siis, kui põhikooli lõpetajad edasi õppima lähevad. Samas hinded tunnistusel ei pruugi neil sugugi halvemad olla.
Mõttekodades on välja pakutud noorelt noorele infovahetus ja kohalike koolide väärtustamine, mis tähendab nendest rääkides sealsete positiivsete aspektide olemasolude esiletoomist ja laste puhul maakooli kasuks otsustamise.
Samuti on maakooli õpetajate väärtustamise vajadust täheldatud ja vilistlaskogu kaudu kooli arendamist. Tähtsaks peetakse võimalusi enesetäiendamiseks/silmaringi laiendamiseks leida, samuti suuremat huvitegevust, traditsioone, turvalisust, lapsekeskset õpet, õuesõpet, pikapäevarühma, et lapsevanem teaks, et laps on vaadatud.
Transport koolini ja tagasi tasuta, kodu ja linnakooli vahel tasuline. Koolide kaasajastamine võib säilitada ka väiksemad maakeskkolid. Peetakse vajalikuks transporditoetuse kasutamist silmaringi laiendamiseks.
Et suurendada lastevanemate osalust ja vastutust haridusprotsessis, peab kooli hoolekogu muutuma vanemate nägu ja esindama vanemaid, mitte kooli juhtkonda. Lastevanemate eriarvamused ehk arvamuste paljusus aitavad kaasa kooli arengule. Ettepanek analüüsida kooli-õpilase-lapsevanema kommunikatsiooni, et leida üles kitsaskohad ja sobivad lahendused Diferentseerida kooli, iga õpilane saavutaks jõukohase eesmärgi ja rahulolu. Vanemad peaksid väärtustama oma last sellisena nagu ta on. Anda noorele inimesele tunne, et ta on väärtuslik ühiskonnale, seda ka sel juhul, kui ta pole eriti edukas. Ka puudega ja nõrga intellektuaalse arenguga lapsed peaksid nägema eesmärki, võimalust leida tulevikus tööd riigi sotsiaalarengu programmi kaudu (Minu Eesti, 2009).
Ginter (2009) on liigitanud koolid asukoha ja suuruse järgi ja leidnud, et erinevus peab peituma sisus. Linnas võib olla väikseid koole ja maal väga suuri koole. Koolid peaksid arvestama vastava keskkonnaga, seega ei saa linnas olla "maakoole". Samuti peaks eristama suurlinnu ja väikelinnu. Väikses linnas on üldjuhul üks kool, suures linnas aga mitu kooli. See seab koolid samuti erinevaase olukorda. Me ei peaks püüdma teha kõiki koole ühesuguseks, siis kaob valikuvõimalus. Samuti sobivad erinevates tingimustes ja erinevatele õpilastele erinevad koolid.
Töö autor leiab, et iga kool on mingil määral eriline ja omanäoline. Sellest on üksi vähe, kui ainult räägitakse väikese kooli positiivsetest külgedest. See peab ka tegelikkuses nii olema. Sarv (2007) juhtis tähelepanu vähestele kooli kohta hinnangu andmise mõõdupuudele, kus on tähelepanuta jäänud palju olulisemad asjad, mis puudutab koolikliimat. Mõttekodades on tähelepanu juhitud koolide hoolekogudele, mis ei ole lapsevanemate nägu. Direktsiooni nägu hoolekogu võib küll olla igas mõttes kooli juhtkonnaga ühel nõul, kuid just seetõttu kannatabki koolisisene kliima, ühtlasi näitab see demokraatia puudumist. Tihti ei leita probleemidele lahendusi lapsevanema ja koolivahelise puuduliku suhtluse tõttu, kus kool süüdistab lapsevanemat ning last ja vastupidi.