Page 14 - TLÜ ajakiri

12 TEADUSTÖÖD
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 5 / KEVAD 2014
puudub oskus sotsiaalses keskkonnas toime tulla, kuid ometi võib nende väljaütlemistes või tegudes peituda mingi suurem ja üldisem tõde inimloomuse kohta.
Kuidas armastust käsitleda?
Iris Vahtra
„Armastuse stiilide tüpoloogiate vastavus ja nende seosed seotuse tüüpidega” juhendaja
Aleksander Pulver Küsitles Gerda Ossaar
Sinu teema tundub väga huvitav ja eripärane. Kuidas jõudsid niisuguse uurimisteemani? Selleni jõudmine võttis tükk aega. Oma semi- naritöö ühe osana uurisin lähedussuhteid ja kasutasin selleks üht armastuse käsitlust. Selle kohta lugedes tekkis mitmeid küsimusi teiste armastuse käsitluste kohta, mis kirjeldasid lähe- dussuhteid: kuidas neid kõrvutada ja kas saab paralleele tõmmata? Nii otsustasin magistritöös keskenduda sellele, kuidas erinevaid käsitlusi võrrelda.
Praktilisema külje pealt on romantilised suhted ja armastus oluline teema ka psühho- loogilise nõustamise kontekstis ning sellealase materjaliga töötamine tundus mulle hea ja huvitav viis, kuidas saada põhjalikumaid teoree- tilisi teadmisi suhete tagamaadest.
Kirjelda palun oma uurimustöö probleemi.
Uurimustöö kirjutamist ajendaski probleem, et romantiliste lähedussuhete kirjeldamisel on mitmeid populaarseid käsitlusi, kuid neid oli keeruline omavahel võrrelda.
Milline on seos uurimistöö ja õpitud eri- alaga?
Suhete teema on praktilises psühholoogias kindlasti alati aktuaalne, selle tagamaad pole vaja vast lahti selgitada. Kuna konkreetne töö oli pigem teoreetilistele väärtustele kallutatud
– kuidas valitud teooriad on omavahel võrrel- davad –, siis on see tugevalt seotud ka psüh- holoogia teoreetilise poolega. Töö tulemused aitavad selgitada romantiliste lähedussuhete teooriate suhestust üksteisega ning neid seeläbi paremini võrrelda ja mõista.
Mujal maailmas ja vähesel määral ka Eestis on hulluse kujutamist kirjanduses uuritud. Mis ajendas teid seda teemat lähemalt uurima?
On küll, kuid eesti kirjanduse puhul on hul- lus olnud tekstikeskseks analüüsiobjektiks vaid väga üksikutes eraldiseisvates artiklites. Seni eesti keeles ilmunud hullust analüüsivate artiklite puhul on meetodina kasutatud psüh- hoanalüüsi ja sama lähenemist kasutasin ka mina oma magistritöös, sest psühhoanalüüs on mind alati huvitanud.
Mida peate selle töö puhul avastuslikuks või märkimisväärseks?
Kuigi ma seda alguses nii ei teadvustanud, sai minu uurimuse üheks lõppeesmärgiks pak- kuda alternatiivi eesti kultuuriloos levinud seisukohale, mille puhul on hullust seostatud pigem teatud kirjanike elumüüdiga ja lähene- tud autorikeskselt, selle asemel et näha hullust iseseisva tekstikeskse uurimisteemana, teose poeetika objektina.
Millise teose „hull” on teie arvates kõige põne- vamalt kujutatud?
Kõikide teoste „hullud” on mulle armsaks saa- nud, kuid minu südamele kõige lähemal on Olle Lauli „Kodutuse” Marko (Merko), kelles on teatav dostojevskilik mõõde. Minu teine suur lemmik on Lauri Pilteri novellipärg „Lo- hejas pilv”, kus noort kirjandushuvilist peate- gelast Lavrani vaevab kinnisidee juudiks saada.
“Tihti puuduvad hulludel tegelastel” esmased sotsiaalsed oskused, kuid nende tegudes peitub üldisem tõde inimloomuse kohta.