Page 16 - Parimad teadustööd 2013/2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK hARIDUSTEADUSED
Etnograafia ja autoetnograafia
Autoetnograafia on etnograafia edasiarendus. Etnograafia puhul on uurija kõrvalseisja, kuid autoetno- graafia puhul on uurija osa uurimusest. Tegelikult on etnograafilistes töödes olnud alati sees ka uurija isiklik lähenemine, sest andmestik, mida välitöödel kogutakse, on uurija poolt kirja pandud, tehes min- geid valikuid, mida kirjutada ja mida mitte, ning need valikud iseloomustavad uurijat (Ellis jt 2011; dy- son 2007; Wall 2006; Wall 2008; Holt 2003; Atkinson 2006).
Autoetnograafiline uurimus, selle liigid ja teostamine
Autoetnograafilise uurimuse aluseks on isiklikud mälestused, enesevaatlus, refleksioon ja eneseanalüüs − need on vahendid, millega kogutakse uurimuse andmeid. Autoetnograafiat iseloomustab eemaldumine objektiivsusest ja umbisikulisusest. Enda kohta kogutud andmed saavad analüüsi ja tõlgenduse aluseks ning viisiks, mille kaudu uuritakse ja mõtestatakse sotsiaalset konteksti (Chang jt 2011).
Autoetnograafilist uurimust teostatakse oma isiklike narratiivide ning isiklike refleksiivsete vaadetega iseendasse. Etnograafiline andmestik on peidus uurija isiklikes kogemustes ja nendele tähenduste and- mises. Autoetnograafia eesmärk on täielikult kasutada isiklikku kogemust kui uurimuse osa (Anderson 2006).
Autoetnograafiline uurimus on orienteeritud tulemuse saavutamisele (mingisugusele uurimisküsimu- sele vastuse leidmine), kuid samavõrra oluline on ka kirjutamisprotsess (Armstrong 2008).
Autoetnograafia puhul eristatakse kahte lähenemist – emotsioone esile kutsuv (evocative) ja analüü- tiline (analytic) autoetnograafia. Emotsioone esile kutsuv autoetnograafia annab lugejale võimaluse tõl- gendusteks, rõhutades iga inimese individuaalset võimet õppida erinevatest narratiividest, miks ka mitte luulest ja filmidest, ning luua enda arusaam ja teooria (Struthers 2014; Anderson 2006). Analüütiline autoetnograafia ei piirdu ainult lugejale oma arusaama ja teooria loomise võimaldamisega, vaid näitab selgelt, kuidas uurija sidus oma narratiivid teooriaga ning kuidas ta neid tõlgendas. Emotsioone esile kutsuva ja analüütilise autoetnograafia eesmärk on esmalt sama, kuid viimane ulatub veelgi kaugemale ja lisaks isiklike kogemuste narratiividele analüüsitakse neid kogemusi ja teksti (Struthers 2014; Maréchal 2010; Anderson 2006).
Analüütilise autoetnograafia ühe analüüsimise viisina on Pace (2012) pakkunud välja põhistatud teoo- ria mõningate strateegiate kasutamise. Põhistatud teooriast lähtumise pakuvad välja ka Mills ja Morton (2013), Struthers (2014) ning Anderson (2006). Põhistatud teooriast lähtumist on välja pakkunud eri- nevad autorid, kuid selle rakendamist analüütilise autoetnograafia puhul ei ole teadaolevalt kasutatud.
Võib küll öelda, et iga autoetnograafia on analüütiline, sest selle kirjutaja on otsustanud millestki konk- reetsest kirjutada ning rõhutab oma tekstis mingisuguseid konkreetseid osasid. Anderson (2006) kasutab siiski analüütilise autoetnograafia defineerimiseks palju kitsamaid võimalusi. Analüütilise autoetnograa- fia peamiseks eesmärgiks ei ole sündmuste kirjeldamine. See on emotsioone esile kutsuv autoetnograafia või siis ka ükskõik milline muu mina-vormis kirjutatud narratiiv, nagu näiteks autobiograafia. Analüüti- lise autoetnograafia eesmärk on ülestähendatud kogemuste üldistamine ning nende seostamine sotsiaal- se kontekstiga.
Autoetnograafilise uurimuse protsess ei erine niisiis tavalisest kvalitatiivse uurimuse protsessist – selle aluseks on probleem ja küsimus, millele soovitakse vastust leida.
Autoetnograafia koostamine algab andmete kogumisest ja ülestähendamisest, mis tegelikult erineva intensiivsustasemega jätkub terve uurimisprotsessi ajal. Oluline on, et uurija on võimalikult aus ning kirjeldab oma kogemusi nii autentselt kui võimalik. uurija peaks kirjutama ennekõike sellest, millest ta tegelikult eelistaks vaikida. Eesmärk ei ole ennast näidata võimalikult heas valguses, vaid kirjutada oma vigadest, piinlikest olukordadest, kahtlustest ja eelarvamustest (Chang 2008; Tenni jt 2003).
Autoetnograafia koostajad teevad läbi tavalise etnograafilise uurimisprotsessi, mis koosneb andmete kogumisest, analüüsist ja tõlgendusest ning tulemuste kirjutamisest. Nad koguvad andmeid osalusvaat- luste, enesejälgimise, intervjueerimise ja dokumentide läbitöötamise kaudu, teevad vahepealseid kok- kuvõtteid nii allikate kui sisu osas, analüüsivad ja tõlgendavad andmeid, et leida sündmuste, mõtete ja käitumise tähendusi, ning kirjutavad autoetnograafia (Chang 2008).
Autoetnograafilise uurimuse oluliseks osaks ja võib öelda, et eelduseks on uurija oma „mina“ välja-
16