Page 90 - Parimad teadustööd 2013/2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK SOTSIAALTEADUSED
kondlikud institutsioonid, moodustades omavahel institutsionaalseid komplementaarsuseid ehk täiendavusi. See tähendab, et erinevate strateegiate edukas rakendamine nõuab vastavat institutsionaalset korraldust ja an- tud heaolurežiimi erinevate osade koostoimimist. Seega, oskuste pakkumise suurendamine üksinda ei kanna vilja, kui tööandjate tootmisstrateegiad neid lisanduvaid oskusi rakendada ei suuda, ning riigipoolne oskuste strateegia kujundamine peab seda arvesse võtma (Rees 2010).
Meetod
Magistritöös kasutati rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC andmeid, mis võimaldas vaadelda nii inimese mõõdetud oskustaset kui ka oskusi, mida nad tööl kasutavad. See unikaalne omadus võimaldabki võrrelda nõudluse ehk tööturu ja pakkumise ehk inimese enda mõju osalemisele eraldiseisvalt. Infotöötlusos- kustest pöörati enim tähelepanu funktsionaalsele lugemisoskusele ja probleemilahendusoskusele. Kasutatud alavalim koosneb töötavatest täiskasvanutest, kes on lõpetanud esmase hariduse ja on vähemalt 25-aastased. Selline alavalimi valik tulenes vajadusest eristada täiskasvanud õppijaid esmast haridust omandavatest isiku- test. Kokku kuulub eelnevalt defineeritud alavalimisse 57 435 vastajat.
Andmeanalüüsi esimeses etapis võrreldi osalust elukestvas õppes erinevates riikides risttabelitega ning os- kuste nõudluse ja pakkumise seost elukestvas õppes osalemisega vaadati läbi korrelatsioonanalüüsi näidisriiki- de põhjal. Analüüsi fokusseerimiseks valiti viis näidisriiki, mis peaks esindama teooria iga „ideaaltüüpi“. Nen- deks said Saksamaa, Rootsi, Suurbritannia, Slovakkia ja Eesti. Teises etapis vaadatakse erinevat tüüpi riikide erisusi ja tüüpidesiseseid sarnasusi koosmõjudega regressioonanalüüsi abil. See näitab, kas erinevused riikide vahel on statistiliselt olulised ning kas muutused oskuste nõudluse ja pakkumise mõjus osalusele tulenevad rii- kidevahelistest erinevustest. Kolmandas etapis analüüsiti andmeid, kasutades riigipõhist regressioonanalüüsi, et hinnata ja võrrelda erinevate karakteristikute mõju osalusele elukestvas õppes eraldi iga riigi kohta. Sõltu- vaks tunnuseks analüüsis oli osalus mitteformaalses elukestvas õppes. Formaalse hariduse roll elukestvas õppes on tagasihoidlik, mistõttu mitteformaalne haridus võimaldab paremini riike võrrelda. Küsimused elukestva õppe kohta esitati küsitluses viimase 12 kuu kohta.
Tulemused
Esmaseks ülesandeks oli näidata, et riikidevaheline osalus elukestvas õppes erineb süstemaatiliselt seoses os- kuste nõudluse ja pakkumise poolsete teguritega. Nii korrelatsioonid kui ka koosmõjudega regressioonanalüü- sid näitasid, et riikidevahelised erinevused on olemas. Koosmõjudega analüüs näitas ühtlasi, et riikidevahelised erinevused on tugevamad erinevat tüüpi oskuste strateegia ja heaoluriigi tüübiga riikide vahel ja väiksemad sarnaste riikide vahel. Kuigi rangeid piire antud analüüsi põhjal riigirühmade vahele tõmmata ei saa, näitas see, et teatud tüüpe on siiski võimalik eristada. Seejärel analüüsiti juba konkreetsete tüüpide näidisriike Saksamaad, Rootsit, Suurbritanniat, Eestit ja Slovakkiat täpsemalt. Järgnevalt antakse ülevaade tulemustest lähtuvalt töös püstitatud hüpoteesidest.
H1 – Osalus elukestvas õppes on suurim üldiste oskuste strateegiaga riikides.
Suurim on osalus elukestvas õppes sotsiaaldemokraatlikes spetsiifilise oskuste strateegiaga Skandinaaviamaa- des. Nendele järgnesid aga kohe Suurbritannia ja Iirimaa. Mitteformaalse elukestva õppe puhul jäi Iirimaa pisut tahapoole, ent üldjoontes säilitati oma positsioon võrreldes teiste riikidega. Seega ei leidnud antud hüpotees täielikult kinnitust. Võttes aga arvesse, et suur osa spetsiifilise ja piiratud oskuste strateegiaga riike jäi elu- kestvas õppes osaluse poolest Suurbritanniast ja Iirimaast maha, siis võib lugeda hüpoteesi osaliselt kinnitust leidnuks, kuna sarnase strateegiaga riikide keskmist arvestades oleks üldiste oskuste strateegiaga riigid ilmselt veelgi eespool. Need tulemused on laias laastus kooskõlas varasemate andmetega elukestvas õppes osalemise kohta Euroopas (Rubenson, Desjardins 2009; Roosmaa, Saar 2012), ent vähemalt osaliselt vastuolus VOC teoo- ria lähtekohtadega. Tulemustest lähtudes tuleb selgelt välja, et spetsiifiliste oskuste strateegiaga riikidest on väga keeruline rääkida kui ühtsest riikide rühmast. Skandinaavia ja Kesk-Euroopa riigid erinevad üksteisest olulisel määral. Esimesed on elukestvas õppes osaluse poolest absoluutsed liidrid, teised aga jäävad alla Euroo- pa keskmise. Seega on põhjendatud nende edaspidi eraldi käsitlemine.
H2 – Osalus elukestvas õppes on madalaim piiratud oskuste strateegiaga riikides.
90