Page 10 - ajakiri loov haridusmõte 100

AnnETEST
jA AnDEkUSEST
Andekus kõnetab, köidab, ärritab ja innustab, paneb kaasa mõtlema ja vahel paraku ka kaasa tundma.
Andekus on fenomen, millest on räägitud aastasadu ja mille kohta on igaühel oma teadmine, arusaam või uskumus. Seda,
et andekus on ühiskonnas sage kõneaine, kinnitavad ka teadusuuringud.
Kink või koorem?
Keeleteadlasena olen uurinud andekustekste
ja fenomeni tähistavate sõnade etümoloogiat ning kasutamist üldkeeles. Sõnad and, anne ja andekus on ajalooliselt seotud piibli tekstidega, tähistades Jumalalt saadut. Heebreakeelse sõna mān eestikeelne vaste ongi anne, and, mis tähistab piiblis taevast sadanud kinki, piiblitõlgetes tuntud ka kui taevamanna.
Tegelikult on andekusmõiste de neerimise viise ja võimalusi sadu, teoloogiline lähenemine vaid üks neist. Andekust võib vaadata ajas muutuva konstruktina, millele üksteist vastastikku mõjutades annavad tähenduse teadus, avalik meedia ja nähtusega seotud ühiskonnarühmad. Oluline on neid tähendusi mõtestada eelkõige selle tõttu, et andekuse ajastuomane mõistmine mõjutab nii laste kui ka täiskasvanute õpet ja arengut, aga ka kogu ühiskonda laiemalt. Küsida võib, kas andekuse näol on tegemist ikka igatsetud kingiga. Paraku juhtub sageli nii, nagu vahel sünnipäeva- või jõulukingikülluses – oodatud õnne asemel on sülle langenud kogukas koorem, millega kingi saaja peab tihti üksi toime tulema.
Pärilik või arendatav?
Ajast aega on andekust käsitletud päriliku, kaasasündinud omadusena, seostatud erilisuse, eristumise ja atraktiivsusega.
Andekusuuringutele alguse pannud Francis Galton järeldas 19. sajandi teisel
poolel, et silmapaistvaks teadlaseks ja kunstnikuks saamiseks või mõnes muus valdkonnas tipptaseme saavutamiseks on vaja sünnipäraseid eeldusi ja erakordselt suurt vaimset võimekust, mida ei ole võimalik saavutada ei treeningu ega ka harjutamisega (osundus Galtioni 1869. aastal ilmunud teosest „Hereditary Genius”).
Praegune teadusteadmine on vastupidine: andekus on arendatav. Ometi on galtonlik arusaam ande pärilikkusest levinud ka nüüdisaega. Andekust kajastavad avalikud tekstid ja hariduse sidusrühmad seostavad siiani andekust pigem Jumalalt saadud kingiga, vähem arutletakse annete arengu võimaluse ja toetuse üle.
Andekuse jumaliku päritolu rõhutamine seob meid küll euroopaliku kultuuriruumiga, kuid teisalt kaob fookus ande arengult. Andekus
ei ole pelgalt jumalik, vaid eelkõige inimlik omadus ja väikerahvana on meie võimalus ja kohustus väärtustada kõiki andeid.
Ma ei pea siin silmas kõik-on-andekad-klišeed, vaid seda, et igaühel on anded ja meil kõigil
on võimalus nende arengut toetada. Koolides- ülikoolides peaksid seda tegema õpetajad
ja õppejõud, kellele on ühiskonnas pandud sellekohane vastutus ja roll ning kellel on olemas ka vastav ettevalmistus.
Uuringud kinnitavad laste ja nende
vanemate ootust, et õpetaja märkab puuete ja õpiraskuste kõrval ka laste andekust, toetab annete arengut. Kolleeg Katrin Aavaga paar aastat tagasi tehtud hariduse sidusrühmade andekusarusaamu käsitlevale uurimusele toetudes tõstangi esile Eesti õpetajad,
kes mõistavad ja näevad andekust kõige mitmekesisemalt, märkavad selle olemasolu ja
10
Tallinna ülikooli ajakiri / nr 13 / sügis 2019