Loomulik ventilatsioon saavutatakse sise- ja välisõhutemperatuuride ja rõhkude erinevusega, tuule mõjul, akende ja valguskuplite kaudu. (Tint 2007: 93)

Aeratsioon on planeeritud ja reguleeritud loomuliku ventilatsiooni liik. Kasutatakse suurte tootmisruumide õhutamiseks. (Tint 2007: 93)

Kuumades tsehhides kasutatakse väljatõmbetorusid (kanaleid). Õhu liikumine nendes toimub rõhkude erinevuse tõttu. (Tint 2007: 93)

Mehaaniline ventilatsioon jaguneb üld- ja kohtventilatsiooniks. Mehaanilise ventilatsiooniga kaasneb suur energiakulu. Õhku saab soojendada, jahutada, puhastada, kuivatada, niisutada. (Tint 2007: 93)

Üldventilatsioon jaotatakse sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsiooniks. Hoonete välisseintes on avad õhu väljumiseks ja puhta õhu sisenemiseks. (Tint 2007: 93)

Avariiventilatsioon on ette nähtud selleks, et kiires korras eemaldada suuri koguseid kõrge mürgisuse või plahvatusohtlikkusega gaase ja aurusid. (Tint 2007: 93)

Kohtventilatsiooni kasutatakse üksikute seadmete juures kas mürgiste gaaside paikseks eraldamiseks või ka näiteks töötajate jahutamiseks muust töökeskkonnast eraldatud protsesside puhul. Kohtventilatsiooni liigid on järgmised (Tint 2007: 94):

1. kohalik äratõmme - Kohalik äratõmme tõmbekapi kujul võimaldab eraldada ruumist 65% soojusest, samuti inimest täielikult eraldada kahjulike ainete allikast.
2. õhkdušid (õhujoa kiirus alla 5 m/s) - võib kasutada, kui ei ole takistusi õhujoa levimiseks ja sellega ei suurene saastatus töökohtadel.
3. õhkkardinad - saab vältida kas osaliselt või täielikult ruumi jahtumist, olenevalt joa temperatuurist ja kiirusest. Õhkkardinatest tulev õhujuga suunatakse ustele. Kasutatakse külmal ajal.

Ventilatsioon peab olema selline, et (Tint 2007: 143)

• puhast õhku tuleb juhtida võimalikult hästi sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, s t piirkonda, kus inimene pidevalt töötab
• saaste tuleb eraldada võimalikult kiiresti sealt, kus ta tekib