Johannes Käis sündis 26. detsembril 1885 Võrumaal

Õpingud algasid õpetajast isa juures Rosma külakoolis
1897–1899 – õppis Põlva kihelkonnakoolis
1900–1903 – õppis Võru linnakoolis
1903 – sooritas Pihkva gümnaasiumi juures kreiskooli õpetaja kutseeksami
1904 – lõpetas eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi
1903–1906 – õpetaja Limbaži linnakoolis
1906 –1911 – õpetaja Valmiera linnakoolis ja tütarlaste gümnaasiumis
1911 – õpetaja Riia Peeter-Pauli linnakoolis
1912–1917 – loodusõpetuse õpetaja Riia Aleksandri Gümnaasiumis
1916–1917 – õppis eksternina Petrogradi Ülikoolis
1918 – lõpetas Petrogradi Ülikooli I järgu diplomiga loodusteaduste alal (diplomitöö käsitles Võrumaa järvede floorat ja faunat)
1917–1919 – geograafia ja loodusõpetuse õpetaja ning direktor Vologda Õpetajate Instituudis
1919–1920 – Pihkva Rahvahariduse Instituudi lektor ja kubermangu haridusosakonna instruktor
1920 – naasis Eestisse
1920–1921 – Haridusministeeriumi riigikoolinõunik
1921–1930 – Võru Õpetajate Seminari direktor
1931 – Paldiski Ühisreaalgümnaasiumi direktor
1931–1940 – Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär
1940–1941 ja 1944–1950 – Haridusministeeriumi (ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi) metoodikaosakonna juhataja ja koolide inspektor

Johannes Käis suri 29. juunil 1950, maetud Põlva kalmistule


Johannes Käis oli Eesti kooliuuendusliikumise eestvedaja, viljakas publitsist ja õppekirjanduse autor, õpetajate õpetaja ja edasiharimistöö korraldaja, loodusõpetuse metoodika arendaja, koolifenoloogia rajaja, looduskaitse mõtestaja ja põhjendaja
1945 pälvis Johannes Käis esimesena ENSV teenelise õpetaja aunimetuse


Õpetaja on kooli hing, tema vaeva ja hoolega luuakse kooli elav kuju, kuna seadused ja määrused annavad kooliorganismile ainult selle kondikava.

J. Käis. Eesi kooli edusammudest.
Kooliuuenduse päevaküsimusi. Tallinn, 1930