Eesti Õpetajate Liidu teaduslik sekretär

VÕSi sulgemisega Käisi kooliuuenduslik tegevus ei katkenud. 1931 oktoobris valis Eesti Õpetajate Liidu (EÕL) pedagoogiline toimkond Käisi EÕLi teaduslikuks sekretäriks, kelle ülesandeks jäi kooliuuenduslike küsimuste selgitamine ja tutvustamine, pedagoogiliste nädalate ja õpetajate edasiharimiskursuste korraldamine.




Õpetajate päev Vändras 1932


Kasvatustöös peame igal ajal kasutama neid tööviise, mis paremini ja täielisemalt vallandavad õpilases peituvaid loovaid võimeid ja jõude. Selles ongi kooliuuendustöö mõte.

Kooliuuenduslane, 1934, nr 7


Käis organiseeris EÕLi pedagoogilise toimkonna juurde kooliuuendusrühma, milles osalejate arv kasvas üle 400; tema ettepanekul avati ajakirjas Kasvatus kooliuuendusnurk, kus hakati avaldama õpetajate-kooliuuendajate töönäiteid ja -juhiseid; 1933 detsembris alustas tema toimetamisel ilmumist bülletään Kooliuuenduslane, mille põhiteemaks jäi üldõpetuse ja individuaalse tööviisi juurutamine algkoolides koos rohkete tööjuhendite ja näidetega. Lisaks andis VÕSi endiste õpetajate ja kasvandike asutatud Pedagoogiline Ühing „Võru Seminar”, mille esimeheks oli Käis, 1932–1940 välja bülletääni Teated. Selle kõrval töötas Käis 1932–1937 Eesti Entsüklopeedia toimetuses, kus redigeeris laekuvaid artikleid ja vajadusel ka koostas neid.




Kasvatus, Kooliuuenduslane, Teated




VÕS-pere 1934


Õpetajate, eriti liitklassidega töötavate õpetajate abistamiseks otsustas EÕLi pedagoogiline toimkond anda välja praktilised käsiraamatud. Aastatel 1931–1936 ilmus sarjas, mis sai nimeks Uusi teid algõpetuses, 13 käsiraamatut ja 58 nimetust tööraamatuid, tööjuhendeid, töövihikuid ja saatematerjali, kus käsitleti kõiki algkooli õppeplaanis olevaid aineid ja nende õpetamist. Sarja peatoimetajaks ja üheks olulisemaks autoriks oli Käis. Lisaks ilmus 1935 tema raamat Isetegevus ja individuaalne tööviis – õpilaste aktiviseerimisel isetegevuse ja õppetöö individualiseerimise kaudu oli Käisi didaktikas keskne koht. Ta kirjeldas iseseisva töö erinevaid astmeid, alates õpilase võimalusest töötada individuaalses tempos; valida ise erinevate tööülesannete ja töökorralduse vahel vastavalt oma võimetele ja kalduvustele; määrata ise töö siht ja valida tööülesanded ning töökorraldus.







Käis oli kursustel ja õpetajatepäevadel oodatud lektor, tema ettekanded käsitlesid lapsepsühholoogiat, üldõpetuse ja töökooli meetodeid, hariduspoliitika aktuaalseid küsimusi; ta andis näidistunde ja juhtis õppekäike.




Õpilase vaatlusvihk ja -kava Õpilase individuaalsuse tundmaõppimist pidas Käis õpetajatöös väga oluliseks


Et rajada õpetajate enesetäienduskursustele süsteemne alus, koostati tema eestvedamisel EÕLi pedagoogilises toimkonnas õpetajate edasiharimistöö plaan, mille olulisemaks osaks kujunesid Käisi juhitud kolmeaastased õpetajate täienduskursused Tartus 1938–1940: suviti toimusid kahe nädala kestel üldloengud ja erialaainete tunnid, talvisel kursustevahelisel perioodil tuli aga osalejatel iseseisvalt erialakirjanduse ja praktilise koolitöö analüüsi põhjal kirjalik töö koostada. Kursuste materjalid avaldas Käis kogumikes Loenguid ja kokkuvõtteid I-II (1939–1940).




Õpetajate täienduskursuslased Tartu Ülikoolis 1938


Käisi tegevus äratas tähelepanu ka naabermaades, eeskätt Soomes. 1934 valis Soome Õpetajate Edasiharimise Ühing Käisi oma auliikmeks, ta esines korduvalt põhjanaabrite juures loengutega, oli kirjavahetuses mitme soome juhtiva koolitegelasega ja temalt ilmus kümmekond artiklit soome pedagoogilises perioodikas. Soome haridusnõunik Alfred Salmela avaldas 1936 isegi arvamust, et Käisi kooliuuenduslikud ideed leidsid Soomes rohkem tunnustamist kui Eestis. 1937 ilmus Käisi Isetegevus ja indiuviduaalne tööviis soome keeles




Eesti õpetajate delegatsiooni liikmed Soome reisil 1937




Uusi Suomi 28.11.1934


1940. aasta juunisündmuste järel lõppes Käisi pensionäripõlv – ta kutsuti uuesti tööle Haridusministeeriumi.