Teenelisest õpetajast rahvavaenlaseks

Haridusministeeriumis (Hariduse Rahvakomissariaadis) sai Käisi ülesnadeks uute õppeplaanide, programmide ja õpikute koostamine ning ajakirja Nõukogude Kool toimetamine.




Haridusministeeriumi hoone Tõnismäel Algkooli õppekavad


1941 veebruaris abiellus Käis kauaaegse töökaaslase Anette Budkovskyga, kes aga neli kuud hiljem Siberisse küüditati.

Sama aasta 3. augustil arreteerisid saksa okupatsioonivõimud Käisi ja tal tuli veeta mitu kuud Võru vanglas ning elada seejärel kuni saksa okupatsiooni lõpuni politsei järelvalve all. Sel ajal alustas ta oma didaktikaalase peateose Õpetuse alused ja teed koostamist, mis on seni trükis avaldamata.

Anette Budkovsky VÕSi päevil

Venna kiri Käisile Võru vanglasse 1941


1944 oktoobris jätkas Käis tööd Tallinnas Hariduse Rahvakomissariaadis programmide ning õpikute koostamise ja toimetamisega, esines loengutega õpetajate päevadel ning täienduskursustel ja asus taas toimetama ajakirja Nõukogude Kool; alates 1945 septembrist juhtis pool aastat ka Vabariiklikku Õpetajate Täiendusinstituuti (VÕT).

1945 omistati Käisile ENSV teenelise õpetaja aunimetus; detsembris tähistati pidulike aktustega tema 60. sünnipäeva Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tartu Ülikoolis ning ilmus Nõukogude Kooli Käisile pühendatud erinumber. Innustatuna suurest tunnustusest avaldas Käis 1946 sügisel oma teoste kogumiku Valitud tööd, mis lisaks nõukogude ajal kirjutatud artiklitele sisaldas peamiselt tema varasemaid töid.




Käisile pühendatud Nõukogude Kooli erinumber


Ootamatult järgnes sellele Käisi süüdistamine nõukogude koolile vastuvõetamatute vaadete levitamises. Peamise kriitiku, Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedri juhataja Aleksander Pinti sõnul propageeris Käis oma kirjutistes nõukogude koolis hukkamõistetud Dalton-plaani, testide kasutamist ja vabakasvatust ning alahindas õpetaja ja õppetunni kui õppetöö põhivormi rolli. Käis jäi küll edasi Haridusministeeriumi, kuid oli sunnitud metoodikaosakonna juhataja kohalt lahkuma ja jätkas 1947–1950 koolide inspektorina.

1950 talvel haigestus Käis raskekujulisse grippi, mille järel tundis end pikka aega väsinuna ja esitas aprillis avalduse pensionile jäämiseks.




Johannes Käis oma töölaua taga 1949


Suve hakul siirdus ta venna tallu Tromsile, kus lootis end välja puhata ja jätkata tööd pooleliolevate käsikirjadega. 29. juunil 1950 varises ta aga infarkti tagajärjel ootamatult kokku ja suri. Johannes Käis on maetud Põlva kalmistule.





Käisi kiri Aleksander Valsinerile 6. juunil 1950


Rahvavaenlaseks tembeldatud Käisi teosed keelustati ja suleti erifondidesse.











Käisi koostatud aabitsa viimane (muudetud illustratsioonidega)
trükk 1948 ilmus ilma autori nimeta





ENSV haridusministri Ferdinand Eiseni eestvedamisel 1966 EKP Keskkomiteele esitatud palve vaadata üle Käsi loomingule antud ebaõiglased hinnangud jäi vastuseta. 1970-ndate lõpus esitatud analoogsele pöördumisele saadi vastus, mis lubas küll Käisi pärandit uurida, kuid keelas endiselt tema teoste avaldamise. Käisi pedagoogilise pärandi uurimisega tegeldi siiski juba 1960-ndail – peamiselt VÕTi pe-
dagoogika uurimistöö kursustel, milles osalesid mitmed kunagise VÕSi kasvandikud.

Käisi 80. ja 90. sünniaastapäeva tähistati koosolekute ja konverentsiga, tema 100. sünniaastapäevaks ilmus F. Eiseni koostatud koguteos Koolile pühendatud elu ning toimusid konverentsid Tallinnas, Tartus ja Põlvas.




Ferdinand Eisen kõnelemas Käisi 90. sünniaastapäeval


Sellele järgnevaid aastaid võib nimetada Käisi tagasitulekuks meie haridusellu: 1989 ja 1996 ilmusid valimikud Käisi töödest, 1990 valmis film Õpetaja Johannes Käis, 1992 avaldati uuesti Isetegevus ja individuaalne tööviis, 1990–2000 (taas)ilmus ajakiri Kooliuuenduslane ja 1990 loodi Johannes Käisi Selts, mille tegevus on suunatud Käisi ideede tutvustamise kõrval nende rakendamisele nüüdiskoolis.









Käisi kalmu Põlva surnuaias ehib õpilaste püstitatud mälestussammas tema bareljeefi ja sõnadega:

Kasvataja kõrgeim tasu on tema püüete teostus kasvandikkude vastuvõtlikus ja tänulikus hinges.