Võru Õpetajate Seminar: tegevus ja uuenduspüüded

Haridusministeeriumis (HM) töötamise aeg (Käis osales algkoolide õppekavade koostamises, uuendas loodusõpetuse kava ja põhjendas koduloo keskset kohta algõpetuses) jäi lühikeseks.

1921. veebruaris määrati ta enda palvel vastavatud Võru Õpetajate Seminari (VÕS) direktoriks.

Meie aja pedagoogika peab olema uuenduspedagoogika... Lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma ning kasvatada neid vaimselt iseseisvaks...

Käisi kõnest VÕSi avaaktusel 13. 03.1921

Johannes Käis 1922. aastal Võru Õpetajate Seminar - „Võru Valge maja”

Õpetajate seminaridel puudusid tegevuse algaastail kindlad õppekavad. Kui üldainete puhul lähtuti keskkoolide õppekavadest (õpetajakoolituse kõrval andis seminar ka keskhariduse), siis pedagoogilistes ainetes tuli need ise välja töötada. Käisi esmaseks ülesandeks sai pädeva õpetajatekaadri komplekteerimine. Materjali pedagoogika, didaktika, lapse- ja kasvatuspsühholoogia kohta tuli õppejõududel endil otsida ja kohandada; kaasaegsete kasvatus- ja õpetusviisidega käidi ka välismaal tutvumas.

VÕSi õpetajad 1923. aastal


Juba Riias oli Käis loodusõpetuse tundides uusi tööviise katsetanud; nüüd asus ta koostöös teiste seminari õpetajatega välja töötama algõpetuse metoodika aluseid. Uusi metoodikaid katsetati seminari harjutuskoolis, mis oli ka tulevaste õpetajate peamiseks praktikabaasiks. Pedagoogilist praktikat, mis algas tundide hospiteerimisega, juhtis Käis isiklikult. Praktikandi antud tundidele järgnes ühine arutelu, milles osalesid nii õpetajad kui rühmakaaslased.





Johannes Käis koos seminari harjutuskooli õpilastega 1925


Uute tööviiside otsingud leidsid kajastamist seminari aastaraamatutes Teel töökoolile I–VI (1924–1930). Töökooli põhimõttel toimivat kasvatussüsteemi pidas Käis kogu kooliuuenduse nurgakiviks, mõistes töö all koolis igasugust lapsele jõukohast, kõiki meeli arendavat loovat tegevust, mille liikumapanevaks jõuks on huvi ning laste loomulik tegutsemistung.

Teel töökoolile




Õpilastööde ja õppevahendite näitus VÕSis 1927


Algõpetuse nooremal astmel (1.-2. klassis) soovitas Käis tööd organiseerida üldõpetusena, asetades õpetuse keskmesse koduloo, mis võimaldab erinevaid teemasid käsitledes õpetada kõiki aineid omavahel seotuna. VÕSi harjutuskoolis viidi üldõpetus sisse 1924/25.

Õpetuse tähtsamaks osaks pidas Käis õpilaste iseseisvat vaimset tööd. Selle korraldamiseks töötas ta välja kirjalikud tööjuhendid ja nende kasutamise metoodika. Eeskujuks oli talle siin tuntud inglise reformpedagoog A. Lynch, kellega ta oli tutvunud Londoni koole külastades. Iseseisvat tööviisi arendama ajendas Käisi tõsiasi, et suur hulk koole, eeskätt maa-algkoolid, töötasid liitklassidega, kus õpetajal tuli korraga tegelda kahe või isegi kolme klassiga. Individuaalset ja iseseisvat tööviisi soovitas Käis algkooli vanemates klassides, omistades sealjuures suurt tähelepanu rühmatööle, eriti selle kasvatuslikule mõjule: õpilased saavad vastastikku üksteist abistada ja iga üksiku tööst sõltub ühise töö edu.




Seminaristid õppekäikudel




Käis innustas seminariste õpilasomavalitsuse kaudu
koolielu korraldamises osalema. VÕSi õpilaspere juhatus 1927



1927 suvel pühendus Käis HMi ülesandel algkoolide uute õppekavade koostamisele, abiks VÕSi õppejõud ja teised tuntud metoodikud. Uued õppekavad, mis seadsid algkooli esmaseks ülesandeks kasvatuse ja olid esitatud mitte ainete vaid klasside kaupa, hakkasid koolides kehtima 1928.






Kuigi seminaride töö oli tulemuslik, tekkis valitsevates ringkondades neile kui liiga kulukatele ja vaadetelt liiga pahempoolsetele õppeasutustele vastuseis. Seminaride asemel otsustati avada gümnaasiumil baseeruvad pedagoogiumid Tallinnas ningTartus, VÕS suleti 1930.

Käis määrati 1931 veebruaris Paldiski Ühisgümnaasiumi direktoriks, mis aga majanduskriisi tõttu sama aasta suvel suleti. Seejärel otsustas Käis HMi teenistusest lahkuda ja siirdus 46-aastaselt pensionile (üheks põhjuseks oli ka nõrgenenud kuulmine). Tema alaliseks elukohaks sai ülikoolilinn Tartu.



Paldiski Gümnaasium




Käisi kiri oma endistele õpilastele