Minu praktika Postimehes
Ma teadsin enne ajakirjandust õppima asudes, et kohustusliku praktika teen ma Postimehes, sest seal on palju erinevaid toimetusi, mille vahel valida. Õppiva ajakirjanikuna on eri teemadele ligipääs oluline, eriti kui pole kindel, milles täpselt hea oled või millest kirjutada tahaks.
Teisel semestril käisime kursusega Postimehes õppekäigul, kus erinevate toimetuste ajakirjanikud rääkisid meile lühidalt enda tööst. Mulle meeldis sealne õhkkond ja inimesed. Mäletan, et kell oli viis ja tööpäev hakkas lõppema. Kõik istusid pingsalt ja trükkisid kiiresti oma arvuti taga. Tol hetkel ma ei teadnud, et selles hetkes on midagi palju rohkemat, kui esmapilgul tundub. Nad ei trükkinud niisama. Nad trükkisid, et luua ja muuta.
Mina tegingi enda praktika Postimehe uudistetoimetuses ja võin täiesti kindlalt väita, et tegu oli mu senise elu kõige põnevama suvega. Uudiseid sain tegema hakata alates esimesest praktika päevast. Ei olnud pikalt vati seest hoidmist, samas ei saa öelda, et mind oleks täiesti pea ees vette visatud. Alguses usaldati mulle lihtsamaid teemasid, hiljem olulisemaid ja kaalukamaid.
Minu jaoks oli võrdselt põnev intervjueerida Nõmme turu maasikamüüjaid, Jüri Ratast ja Priit Pulleritsu. Huvitav oli kirjutada bussijuhtide streigist, Martin Helme arvamusest pensionireformi kohta ja kuulata, mida räägivad parimad lõpetajad presidendi roosiaias. Võrdselt meeldisid need korrad, kus ma ei jõudnud toimetusest välja, kuid ka näiteks päev, mil fotograafiga pool Eestit läbi sõitsime, et avatud talude päeva kajastada või Paksu Margareeta uut lifti vaatamas käisime.
Tol hetkel ma ei teadnud, et selles hetkes on midagi palju rohkemat, kui esmapilgul tundub. Nad ei trükkinud niisama. Nad trükkisid, et luua ja muuta.
Ma mäletan, et alguses pelgasin poliitilisi teemasid, sest ma olin poliitikakauge inimene. Pole vaja muretseda! On kõigile teada, et kui hommikul kirjutama hakkad, siis õhtuks oled antud teemal ekspert.
Postimehes praktikat tehes ei pea jääma enda toimetuse raamidesse. Võimalik on uudistetoimetuses töötades kirjutada ka näiteks arvamuslugusid. Oma parimaks looks sel suvel peangi oma arvamuslugu “Kuhu meil, noored, kiire on?”. Väga paljud noored tundsid ennast positiivselt puudutatuna ja nii mõnigi kirjutas, et mind loo eest tänada.
Kõige rohkem õppisin praktikal kiirust. Kiiresti mõtlema, kiiresti fookust leidma, kiiresti allikaid leidma ja kirjutama. Kui praktikat alustasin oli raske luua kindlat vaatepunkti, millest lugu olla võiks. Täna suudan selles osas paremini orienteeruda.
Ajakirjandustudengitele õpetatakse koolis, et teemasid tuleb toimetuses ise välja pakkuda nii palju kui võimalik. Aga kuidas leida teema? Minu jaoks on kõige kergem teemat leida teisi inimesi kuulates. Kui sõidad bussiga, siis kuula, mida räägivad vanurid, mida räägib üks ärimees teisele ja mille üle arutavad lapsed. Inimesed räägivad ju ikka teemadest, mis neile korda lähevad. Suhtle oma vanematega, oma naabritega ja sa hakkad üsna pea märkama, millest meedias kirjutada võiks.
Mitte ükski asi ei pane paremini mõistma, kas eriala sobib, kui sellega seotud töö tegemine.
Ma olen tänulik selle suve eest. Mitte ükski asi ei pane paremini mõistma, kas eriala sobib, kui sellega seotud töö tegemine. Ma olen tänulik uudistetoimetuses töötavatele kolleegidele, kes mind ühegi teemaga hätta ei jätnud ja kes teist perspektiivi loole pakkusid, kui ise olin ummikusse jooksnud. Ma tundsin end toimetuses hästi. Ma tundsin, et ma lähen heas mõttes seesmiselt põlema. Ja põlemist on alustava ajakirjanikuna väga vaja. Tahet teha, luua, muuta.
Tulevastele ajakirjanikele tahaksin öelda, et esiteks - olge julged. Ärge peljake keerulisi teemasid, ärge kartke suhelda, uurida, olla uudishimulik. Kasutage praktikat kui võimalust areneda, raamidest välja murda ja ärge unustage seal juures seda kõike nautida.
Teiseks, ärge pürgige kohe telesse. Kuulsus ja sära tundub kindlasti ahvatlev aga see ei jookse eest ära. Toimetuse praktika on hindamatu kogemus ja selle läbi laote endale vundamendi, mis hilisemas elus toetab kõiki muid ajakirjandusvaldkondi. Toimetuse praktika annab vaieldamatult kõige parema arusaama ajakirjaniku tööst. Ja kui te ei taha kuulata mind, siis kuulake Priit Pulleritsu, kes mulle suvel ühes intervjuus ütles, et reporteritöö on heaks hüppelauaks kõigele, mida hiljem teha tahate. Küllap on tal õigus.
