Loovtöö valmimise protsessi esmased osapooled on tööd tegev õpilane ja tema juhendaja, kelleks on enamasti oma kooli õpetaja. Õpilane teeb oma varasematest kogemustest ja teadmistest lähtuvalt parima, et loovtöö hästi õnnestuks ja juhendaja kahtlemata toetab teda oma varasemast kogemusest lähtuvalt parimal võimalikul viisil. Kooli poolt koostatud tervet protsessi reguleeriv juhend, peaks neid mõlemaid selle käigus toetama. Kehtestatud kord peaks andma selged suunised selle kohta, kuidas tegevust planeerida ja toetama loovtöö tegemisega seotud osapooli (nii õpilast kui tema juhendajat) läbi kõigi loovtööde valmimise protsessi etappide – töö tegemise ettevalmistuse ehk planeerimise, selle elluviimise ehk soorituse ja refleksiooni ning tagasisidestamise. Juhend peaks looma protsessis osalejatele selge struktuuri ning ettekujutuse ka sellest, mille alusel töö tulemust hinnatakse. (Tuisk, 2020)
Õpilase ja juhendaja regulaarsed üks-ühele kohtumised ja vestlused töö valmimise käigus on üliolulised. Suunavad “miks” ja “kuidas” küsimused aitavad noorel oma tegevust paremini mõtestada, näha laiemat pilti ja jõuda metakognitsioonini.
Enamasti koostöised suhted loovtöö teemal koolis üks-ühele juhendatav-juhendaja suhtega piirduvadki, aga mõlemal osapoolel võiks olla lisatuge sellest kui nad saaksid läbi kogu protsessi jagada oma kogemusi teistega, kel sama tegevus parajasti käsil. Juhendaja teiste töid juhendavate õpetajatega ja õpilane teiste samal ajal loovtööd tegevate õpilastega.
Juhendamispraktikate kohta selgus Loime (2016) uuringust, et juhendajate ja loovtöid tegevate õpilaste kohtumised töö valmimise käigus ei ole sageli regulaarsed ja õpetajad koolides ei tee loovtööde juhendamisel ka omavahel koostööd. Omavaheline koostöö nõuab õpetajatelt küll pingutust, aga kogu koolikultuur on liikumas koostöisuse suunas (Heidmets et al., 2017) ja võib arvata, et ka loovtööde protsessis aitaks õpetajate koostöö kõigil osapooltel sellega paremini toime tulla, paremini rakendada iga üksiku õpetaja juhendamiskogemust ja toetada väiksema kogemusega juhendajaid.
Loovtöö tegemiseks peab noor asuma aktiivselt protsessis osalema ja võtma selle planeerimise ning elluviimise eest vastutuse, ehk siis ise planeerima ja juhtima oma tegevust ning õpiprotsessi. Kui loovtöö elemente, projektõpet, koostöist õpet jms koolis varem praktiseeritud ei ole, siis võib õpilasel tekkida konflikt passiivsema rolliga, mida temalt tavapäraselt klassiruumis oodatud on. (English & Kitsantas, 2013; Kikas, 2017) Sellega, et õpetajal on selliste meetodite rakendamisel ja ka loovtöö juhendamisel oluline, aga hoopis teistsugune roll kui tavapärases situatsioonis, pigem taanduvalt toetav (scaffolding), ja refleksioonile kutsuv kui teadmisi ja juhtnööre andev (Slabina, 2017), on õpilasel vaja harjuda. Eespool toodud riikliku õppekava eesmärkide saavutamiseks peab olema loodud toetav keskkond ennastjuhtiva õppija pädevuste omandamiseks (Heinla, 2017). Õpilased on suure tõenäosusega loovtöö protsessi alguses erineval tasemel enesejuhitud õppimiseks vajalike pädevustega, aga toetava keskkonna loomisega on võimalik neid edasi aidata (English & Kitsantas, 2013). Koolis loodud keskkond, loovtööde läbiviimiseks välja töötatud protsess ja õpilasi toetavad juhendajad on kriitilise tähtsusega nii loovtööde edukaks teostamiseks kui ka selleks, et õpilased selle käigus teadlikult omandaksid ja rakendaksid enesejuhitud õpioskusi tegevuste ning protsesside planeerimisel ja elluviimisel (Heinla, 2017; Kikas, 2017).