Ajaloolisest kujunemisest ja kohast tänapäeval
Ajalooliselt on õpetamise reeglid kujunenud välja õpetava isiku tegevuses, üldistatud vanasõnades jm suulises pärimuses sh rahvaeepostes ja religioossetes põhitekstides (ka Piiblis). Antiik-Kreekast on pärit tänapäevalgi vältimatu sokraatiline dialoog. 1632 a. kirjutas tšehhi kirikutegelane Johan Amos Komensky (Comenius) "Didactica Magna" - tuntuima pedagoogikateose läbi sajandite.
Didktikas nähakse kahte suundumust – ühelt poolt vaimuteaduslikku suundumust, mille kohaselt didaktika on eelkõige filosoofilist laadi distsipliin ja teisalt utilitaarset suundumust, mille kohaselt didaktika on praktiline õpetamistehnika, printsiipide, reeglite, retseptide kogum.
Vaimuteaduslik suundumus keskendub maailmapildile (idealistlik või holistlik versus kitsalt materialistlik ja utilitaarne) ja inimpildile (keha-vaimu/body and mind probleem) ning peab väga tähtsaks õpetaja ja õpetamisprotsessi väärtuselist sisu, eetikaprobleeme. Vaidlused õppe lapse- ja ainekesksuse ümber on selles mõttes filosoofilise sisuga. Loomulikult määrab see suundumislik kompleks ka õpetamisalased tõekspidamised, didaktilised valikud ja otsustused, teadvustagu õpetaja neid või mitte. Sel juhul võib neid vaadelda õpetaja vaikiva teadmusena.
Didadaktika kui utilitaarne retseptuur on olemuselt postivistlik ja paljus biheivioristlik (kuigi didaktika printsiibid, Komensky’st alates, sisaldavad nii eetilist aspekti kui õpilase isikupära arvestamise nõuet).Thorndike’i – Skinneri operantse tingituse teooria kohaselt toimub õppimine kolmes järjestikuses faasis: stiimul (nt õpetaja esitus, demonstratsioon või iseseisev töö õppematerjaliga); reaktsioon (õpilase esitus, sooritus, mis peegeldab õpitava omandamist), tagasiside (reinforcement) (vastavalt tulemuse õigsusele kas positiivne või negatiivne tagasiside, sageli formaalne - nt hindeline). Biheivioristliku lähenemise taustaks on ka 20. saj algul valitsenud vaade, et inimlapse tegelik areng algab sünnist n.ö “valge lehena”.
Nende kahe suundumuse olemasolu ja nendevaheline konkurents on probleemiks eelkõige puhtteoreetilisel ja –filosoofilisel tasandil. Õpetaja õppetunnis lähtub oma pedagoogilisest paradigmast (mis sisaldab ka teadvustatud või teadvustamata filosoofilisi vaateid) ja valib sellele vastava didaktilise lähenemise.
Nii on didaktika – distsipliin (kasvatus)filosoofia, õpetamis-õppimisteooriate ja kasvatus-, koolitegelikkuse ühisväljal. (vt nt Sarv 2012)
Didktikas nähakse kahte suundumust – ühelt poolt vaimuteaduslikku suundumust, mille kohaselt didaktika on eelkõige filosoofilist laadi distsipliin ja teisalt utilitaarset suundumust, mille kohaselt didaktika on praktiline õpetamistehnika, printsiipide, reeglite, retseptide kogum.
Vaimuteaduslik suundumus keskendub maailmapildile (idealistlik või holistlik versus kitsalt materialistlik ja utilitaarne) ja inimpildile (keha-vaimu/body and mind probleem) ning peab väga tähtsaks õpetaja ja õpetamisprotsessi väärtuselist sisu, eetikaprobleeme. Vaidlused õppe lapse- ja ainekesksuse ümber on selles mõttes filosoofilise sisuga. Loomulikult määrab see suundumislik kompleks ka õpetamisalased tõekspidamised, didaktilised valikud ja otsustused, teadvustagu õpetaja neid või mitte. Sel juhul võib neid vaadelda õpetaja vaikiva teadmusena.
Didadaktika kui utilitaarne retseptuur on olemuselt postivistlik ja paljus biheivioristlik (kuigi didaktika printsiibid, Komensky’st alates, sisaldavad nii eetilist aspekti kui õpilase isikupära arvestamise nõuet).Thorndike’i – Skinneri operantse tingituse teooria kohaselt toimub õppimine kolmes järjestikuses faasis: stiimul (nt õpetaja esitus, demonstratsioon või iseseisev töö õppematerjaliga); reaktsioon (õpilase esitus, sooritus, mis peegeldab õpitava omandamist), tagasiside (reinforcement) (vastavalt tulemuse õigsusele kas positiivne või negatiivne tagasiside, sageli formaalne - nt hindeline). Biheivioristliku lähenemise taustaks on ka 20. saj algul valitsenud vaade, et inimlapse tegelik areng algab sünnist n.ö “valge lehena”.
Nende kahe suundumuse olemasolu ja nendevaheline konkurents on probleemiks eelkõige puhtteoreetilisel ja –filosoofilisel tasandil. Õpetaja õppetunnis lähtub oma pedagoogilisest paradigmast (mis sisaldab ka teadvustatud või teadvustamata filosoofilisi vaateid) ja valib sellele vastava didaktilise lähenemise.
Nii on didaktika – distsipliin (kasvatus)filosoofia, õpetamis-õppimisteooriate ja kasvatus-, koolitegelikkuse ühisväljal. (vt nt Sarv 2012)