J A Komensky (Comenius) oma Suures Didaktikas (1657) lõi pedagoogilise süsteemi, millesse kuulus: hariduse/õppe sisu, didaktilised põhimõtted ja eeskirjad näitlike abivahendite kasutamiseks,  põhimõtete jada õppimise juhendamiseks, õppe seosed laste loomulike kalduvustega. Ta lõi ka õppetundide korrastatud süsteemi.

Comenius tegi pöörde sajandeid kasutatud õpetamise tavadesse – erinevalt keskaegsetest õppeviisidest (päheõppimine) lõi ta uue süsteemi, kus koolitöö vastas lapse vanusele ja psüühilistele omadustele.
Comeniuse didaktilisi ideid arendasid 18. ja 19. sajandil oma  kirjutistes  ja tegevuses edasi sellised progressiivsed pedagoogid nagu  J H Pestalozzi ja A Diesterweg, kes omistasid suurt tähelepanu laste õpetamisele ettekujutusvõimest,  aktiivsusest, eneseteostusest lähtudes ja toetasid näitlike abivahendite kasutamist õpetamisel.
19. sajandi keskpaigaks oli didaktikast kui  õpetamise teooriast saanud pedagoogika üldtunnustatud osa. (Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides – pedagoogilise psühholoogia ja õppe-disaini vmt koosseisus.)  Klassikalise didaktika printsiibid olid 20. sajandi alguseks enam-vähem stabiliseerunud ja olulisimaks muutuseks 20. saj esimesel poolel oli religioosse aluse asendumine teaduslikkuse nõudega.

Klassikalised didaktika printsiibid:

1. Õppe suunatus õpetuslike, kasvatuslike ja üldiste arenguülesannete täitmisele;
2. Õppe teaduslikkus;
3. Õppe seotus eluga;
4. Õppe süstemaatilisus, süsteemsus ja järjepidevus;
5. Õppe jõukohasus;
6. Õppija aktiivsus ja teadlikkus õpetaja juhtimise all;
7. Õppe näitlikkus;
8. Erinevate meetodite ja vahendite seostamine õppes vastavalt õppe ülesandele ja sisule;
9. Õpe organiseerimine vastavalt õppe ülesandele ja sisule;
10. Õppeks vajalike tingimuste loomine;
11. Õppe ja kasvatuse tulemuste kindlus.

Veidi varieeruvas sõnastuses on ülaltoodud didaktika printsiibid püsinud läbi 20. sajandi,  küll veidi täienedes ja teisenedes kultuuriti.