Lapsesõbralik kool
KÜSIMUSED
1. Kuidas muuta kooli aeg lastele meeldivaks?
2. Kuidas tõsta laste hoolivust ja turvalisust?
3. Kuidas juhtida kooli nii, et seal oleks positiivne õpikeskkond ja kaoks koolist väljalangemine?
LAHENDUSED
Mõistlik oleks alustada kooliuuringust - mis lastele koolis meeldib-sobib, mis/kes mitte? Pole paha, kui selles löövad kaasa lapsevanemad (Sarv 2009).
Ettepanekud meeldiva kooli loomiseks: *koolisüsteem muuta praktilisemaks, *kool „hirmuvabaks” rohkem füüsilist vabadust, õuesõpe, *kool võiks õpetada sotsiaalseid oskusi, *minimaalselt anda kodutööd, *rohkem nalja – rõõmu, *õpetajate supervisioon, *väärtustada kõike head koolis, mis on olemas, *koolis praktiseerida otsedemokraatiat, rakendada õppimises „avatud ruumi” põhimõtet (Minu Eesti 2009).
Parim eelnevatest valikutest oleks supervisioon, kus igale individuaalsele probleemile saab läheneda viisil, mis oleks vastuvõetav ja aitaks individuaalselt tööalaselt edasi areneda (Poolamets ME 2009).
Selleks, et muuta koolis käimine „tüütust kohustusest” „mõnusaks arenguvõimaluseks” peab isiku ja ühiskonna arendamine olema tasakaalus ja toetuma väärtustele, mitte tulemustele. Riik peab väärtustama õpetajakutset ning õppekavad peavad olema paindlikumad, avatumad, elulisemad. Selleks, et lapsed ei peaks vaid tahaks koolis käia peab eelkõige lapsevanematel olema positiivne ja toetav suhtumine kooli. Õpetajad peaksid looma lapsesõbraliku koolikeskkonna ja lapsevanemaid kaasava töökultuuri.
Prekond peab eeskuju näitama ka selles, et tõsta laste hoolivust ja turvalisust. Kui lapsel on hea ja turvaline olla, siis saab ta enamasti ka hakkama ning ei kahtle enda otsustes, ei püüa pidevalt midagi teistele tõestada.
Iga lapsevanem peaks kasutama talle antud võimalust oma lapsed ise suure pühendumisega üles kasvatada. Leidma aega nendega tegelda ja lihtsalt olla. (Mäekivi ME 2009).
Selleks, et lapsed tahaksid koolis käia ja neil oleks seal hea ja turvaline olla, tuleb kooli juhtida nii, et seal oleks positiivne õpikeskkond ja koolist väljalangemine puuduks. Mõned ettepanekud: *Tagada normaalne füüsiline koolikeskkond *Koolijuht peab mõtlema personalijuhtimisele (õpetajate valik ja arendus) *Koolijuht peab olema JUHT, kes mõistab oma tööd ja on haritud samaaegselt pedagoogikas. *Põhikoooliõpetajate haridus ja arendus peaks olema spetsiifilisem põhikooli jaoks, nt mitme aine õpetamine, loovmetoodikad, murdeealistega suhtlemine/arenguprobleemid (pedagoogilise kõrghariduse pakkumisel tööjaotus TLÜ ja TÜ vahel). *Õpetajatele tuleb oluliselt rohkem õpetada (ülikoolis jm) juhtimist, seadusandlust, koolikorraldust - Suhtlustreeningu laiendamine/süvendamine koolijuhtidele ja õpetajatele ning õpilastele. *Juht peaks suutma kaasata ka lapsevanemaid ja kogukonda igapäevategevuse ja koolikorralduse loomisse või isegi õpetamisse (abiõpetajad, õuesõpe, huviharidus) *Rohkem huviharidust, rohkem riigi või kooli raha huviharidusse. *Koolivaheajal tegeleda koolis lastega õpiväliselt (huvitegevus). Jällegi kaasata lapsevanemaid ja kogukonda. *Poistele ja tüdrukutele erinevad kvoodid gümnaasiumisse saamiseks (poistele suurema perspektiivi loomine). *Hindamisel iga lapse eripära arvestamine, rohkem kooskõlas arenguvestlusega. *Rakendada koolis erivajadustega lastele õpituge (parandusõpe, individuaalõpe jm põhikoolis) *Lapsevanemate ja vanavanemate koolitamine lastega paremaks toimetulekuks vähendamaks oskamatusest tulenevat ükskõiksust (Minu Eesti 2009).
Rõõmsameelne ja enesekindel laps, kes leiab, et õppida on lõbus, läheb kooli, täis pealehakkamist ja indu. Tähtis on usk oma võimetesse ja oskustesse. Arusaamine, et õppimine on üks parimaid asju elus, tähtsaim, mida saame õpetada oma lastele. Kui laps on kindel, et ta oskab midagi, siis ta ka õpib juurde. Kui ta aga mõtleb, et nii kui nii ei oska, siis ta ka ei õpi. Kui lapse ümber on palju armastust, võib ta elult saada lööke, tunda ebaõnnestumise korral meeleheidet, kuid ta ei kaota julgust proovida uuesti (Einon 2000).
1. Kuidas muuta kooli aeg lastele meeldivaks?
2. Kuidas tõsta laste hoolivust ja turvalisust?
3. Kuidas juhtida kooli nii, et seal oleks positiivne õpikeskkond ja kaoks koolist väljalangemine?
LAHENDUSED
Mõistlik oleks alustada kooliuuringust - mis lastele koolis meeldib-sobib, mis/kes mitte? Pole paha, kui selles löövad kaasa lapsevanemad (Sarv 2009).
Ettepanekud meeldiva kooli loomiseks: *koolisüsteem muuta praktilisemaks, *kool „hirmuvabaks” rohkem füüsilist vabadust, õuesõpe, *kool võiks õpetada sotsiaalseid oskusi, *minimaalselt anda kodutööd, *rohkem nalja – rõõmu, *õpetajate supervisioon, *väärtustada kõike head koolis, mis on olemas, *koolis praktiseerida otsedemokraatiat, rakendada õppimises „avatud ruumi” põhimõtet (Minu Eesti 2009).
Parim eelnevatest valikutest oleks supervisioon, kus igale individuaalsele probleemile saab läheneda viisil, mis oleks vastuvõetav ja aitaks individuaalselt tööalaselt edasi areneda (Poolamets ME 2009).
Selleks, et muuta koolis käimine „tüütust kohustusest” „mõnusaks arenguvõimaluseks” peab isiku ja ühiskonna arendamine olema tasakaalus ja toetuma väärtustele, mitte tulemustele. Riik peab väärtustama õpetajakutset ning õppekavad peavad olema paindlikumad, avatumad, elulisemad. Selleks, et lapsed ei peaks vaid tahaks koolis käia peab eelkõige lapsevanematel olema positiivne ja toetav suhtumine kooli. Õpetajad peaksid looma lapsesõbraliku koolikeskkonna ja lapsevanemaid kaasava töökultuuri.
Prekond peab eeskuju näitama ka selles, et tõsta laste hoolivust ja turvalisust. Kui lapsel on hea ja turvaline olla, siis saab ta enamasti ka hakkama ning ei kahtle enda otsustes, ei püüa pidevalt midagi teistele tõestada.
Iga lapsevanem peaks kasutama talle antud võimalust oma lapsed ise suure pühendumisega üles kasvatada. Leidma aega nendega tegelda ja lihtsalt olla. (Mäekivi ME 2009).
Selleks, et lapsed tahaksid koolis käia ja neil oleks seal hea ja turvaline olla, tuleb kooli juhtida nii, et seal oleks positiivne õpikeskkond ja koolist väljalangemine puuduks. Mõned ettepanekud: *Tagada normaalne füüsiline koolikeskkond *Koolijuht peab mõtlema personalijuhtimisele (õpetajate valik ja arendus) *Koolijuht peab olema JUHT, kes mõistab oma tööd ja on haritud samaaegselt pedagoogikas. *Põhikoooliõpetajate haridus ja arendus peaks olema spetsiifilisem põhikooli jaoks, nt mitme aine õpetamine, loovmetoodikad, murdeealistega suhtlemine/arenguprobleemid (pedagoogilise kõrghariduse pakkumisel tööjaotus TLÜ ja TÜ vahel). *Õpetajatele tuleb oluliselt rohkem õpetada (ülikoolis jm) juhtimist, seadusandlust, koolikorraldust - Suhtlustreeningu laiendamine/süvendamine koolijuhtidele ja õpetajatele ning õpilastele. *Juht peaks suutma kaasata ka lapsevanemaid ja kogukonda igapäevategevuse ja koolikorralduse loomisse või isegi õpetamisse (abiõpetajad, õuesõpe, huviharidus) *Rohkem huviharidust, rohkem riigi või kooli raha huviharidusse. *Koolivaheajal tegeleda koolis lastega õpiväliselt (huvitegevus). Jällegi kaasata lapsevanemaid ja kogukonda. *Poistele ja tüdrukutele erinevad kvoodid gümnaasiumisse saamiseks (poistele suurema perspektiivi loomine). *Hindamisel iga lapse eripära arvestamine, rohkem kooskõlas arenguvestlusega. *Rakendada koolis erivajadustega lastele õpituge (parandusõpe, individuaalõpe jm põhikoolis) *Lapsevanemate ja vanavanemate koolitamine lastega paremaks toimetulekuks vähendamaks oskamatusest tulenevat ükskõiksust (Minu Eesti 2009).
Rõõmsameelne ja enesekindel laps, kes leiab, et õppida on lõbus, läheb kooli, täis pealehakkamist ja indu. Tähtis on usk oma võimetesse ja oskustesse. Arusaamine, et õppimine on üks parimaid asju elus, tähtsaim, mida saame õpetada oma lastele. Kui laps on kindel, et ta oskab midagi, siis ta ka õpib juurde. Kui ta aga mõtleb, et nii kui nii ei oska, siis ta ka ei õpi. Kui lapse ümber on palju armastust, võib ta elult saada lööke, tunda ebaõnnestumise korral meeleheidet, kuid ta ei kaota julgust proovida uuesti (Einon 2000).