Tee hariduseni
KÜSIMUSED
1. Kuidas tagada inimeste parem eneseleidmine hariduses?
2. Kuidas teha haridus elulähedaseks?
3. Kuidas kasutada ära raamatukogusid ja muuseume?
LAHENDUSED
Õppimine on inimese jaoks hädavajalik. Inimene õpib igal pool ja kogu aeg. Me õpime kõike seda, millest koosneb meie maailmapilt ja kogemus: omandame teadmisi, oskusi, väärtusi, suhtumisi, tavasid. Edukuse seisukohalt algabki kõik sellest, kuivõrd me õpitavat tähtsustame ja milline on selle praktiline väärtus. Tänapäevast ühiskonda iseloomustab elukestev õpe- inimene vahetab sageli töökoha koolipingi vastu ja vastupidi (Leppik 2006).
Selleks, et haridus oleks elulähedasem, peaks iga inimene oma nõu ja jõuga abiks olema. Täiskasvanud saavad olla heaks eeskujuks lastele, lapsed omakorda endast noorematele. Samas tuleb endale ka eeskujuks olemist teadvustada. Vajalik on seejuures oskus anda, võtta, usaldada või tunnetada oma vastutust.
Samas võiks ja peaks looma kodanikualgatuse õppekava paindlikumaks ja praktilisemaks muutmiseks -tekitada põlvkondadevahelisi kokkusaamisi (aateline kasvatus, haridus läbi eeskuju, kuuluvustunde ja järjepidevuse tekitamine) -tuletada kõigile meelde, et me kõik, olenemata kuidas, oleme eeskujud (Minu Eesti 2009).
Õppida saab igal pool, alati ja ükskõik, mis kombel. Üks võimalus õppimiseks on elavalt ära kasutada raamatukogusid ja muuseume. Just suur lugemishuvi tagab inimesele arusaama, et haridus on meie põhiväärtus. Igaüks meist võib olla aktiivne ürituste korraldaja ja neist osavõtja.
See kõik on väga vajalik! Raamatukogu ja muuseumi juures võiks olla mõni (vabatahtliku, eriti pensionäri või parasjagu töötu inimese juhitud) õpiring – kas või mõne raamatu läbiarutamiseks, omakandi ajaloo ja inimeste uurimiseks või joonistamise, loodusvaatluse tegemiseks. Ja ideaalis oleks tegevusi lastele koos vanemate-vanavanematega (Sarv 2009).
Ettepanekud raamatukogude ja muuseumide kasutamiseks õppimise eesmärgil:
*Lasteüritused raamatukogus temaatilised kirjanike või rahvakalendri tähtpäevadega seonduvad näitemängud.
*Kirjandusõhtud, kohtumised põnevate ja tuntud inimestega (seal hulgas Uute raamatute tutvustamine ja lugemise propageerimine, kirjanduse õpitoad (kuidas „luuletada“, kuidas sugupuud koostada, jms),
*Asjal, mida raamatukogus tehakse, peab olema lugu, kohalik omapära, miski, mis puudutab.
*Inimesed peavad „Ise saama muuseumi teha“, lihtsalt vaatamine ei tööta. Interaktiivsed külatoad/muuseumid.
*Tegevuste/ ajaloo tutvustamine läbi aktiivse tegemise - nt või ja kohupiima valmistamine, kalavõrgu punumine, jms (Inga, Nils-Naatan, Tuuli ME 2009).
Haridus peab muutuma ühiskonna prioriteediks, sest täna antavast haridusest sõltub see, milline on meie ühiskond homme. Hariduse olemus on sügavalt eetiline, kuna toetub arusaamale sellest, kes on inimene ja kuidas peaks elama. Haridus tähendab mitte ainult teadmiste andmist, vaid ka inimese kasvamist ja kujundamist. Õpetajad peavad täna andma edasi neid väärtusi, mille nad omandasid eile, homme ellu astuvatele noortele. Seetõttu ei tohiks õpetaja suruda õpilastele peale oma väärtusi, vaid peaks lihtsalt toetama nende moraalset kasvamist, aidates neil oma väärtustes selgusele jõuda (Sutrop 2009).
1. Kuidas tagada inimeste parem eneseleidmine hariduses?
2. Kuidas teha haridus elulähedaseks?
3. Kuidas kasutada ära raamatukogusid ja muuseume?
LAHENDUSED
Õppimine on inimese jaoks hädavajalik. Inimene õpib igal pool ja kogu aeg. Me õpime kõike seda, millest koosneb meie maailmapilt ja kogemus: omandame teadmisi, oskusi, väärtusi, suhtumisi, tavasid. Edukuse seisukohalt algabki kõik sellest, kuivõrd me õpitavat tähtsustame ja milline on selle praktiline väärtus. Tänapäevast ühiskonda iseloomustab elukestev õpe- inimene vahetab sageli töökoha koolipingi vastu ja vastupidi (Leppik 2006).
Selleks, et haridus oleks elulähedasem, peaks iga inimene oma nõu ja jõuga abiks olema. Täiskasvanud saavad olla heaks eeskujuks lastele, lapsed omakorda endast noorematele. Samas tuleb endale ka eeskujuks olemist teadvustada. Vajalik on seejuures oskus anda, võtta, usaldada või tunnetada oma vastutust.
Samas võiks ja peaks looma kodanikualgatuse õppekava paindlikumaks ja praktilisemaks muutmiseks -tekitada põlvkondadevahelisi kokkusaamisi (aateline kasvatus, haridus läbi eeskuju, kuuluvustunde ja järjepidevuse tekitamine) -tuletada kõigile meelde, et me kõik, olenemata kuidas, oleme eeskujud (Minu Eesti 2009).
Õppida saab igal pool, alati ja ükskõik, mis kombel. Üks võimalus õppimiseks on elavalt ära kasutada raamatukogusid ja muuseume. Just suur lugemishuvi tagab inimesele arusaama, et haridus on meie põhiväärtus. Igaüks meist võib olla aktiivne ürituste korraldaja ja neist osavõtja.
See kõik on väga vajalik! Raamatukogu ja muuseumi juures võiks olla mõni (vabatahtliku, eriti pensionäri või parasjagu töötu inimese juhitud) õpiring – kas või mõne raamatu läbiarutamiseks, omakandi ajaloo ja inimeste uurimiseks või joonistamise, loodusvaatluse tegemiseks. Ja ideaalis oleks tegevusi lastele koos vanemate-vanavanematega (Sarv 2009).
Ettepanekud raamatukogude ja muuseumide kasutamiseks õppimise eesmärgil:
*Lasteüritused raamatukogus temaatilised kirjanike või rahvakalendri tähtpäevadega seonduvad näitemängud.
*Kirjandusõhtud, kohtumised põnevate ja tuntud inimestega (seal hulgas Uute raamatute tutvustamine ja lugemise propageerimine, kirjanduse õpitoad (kuidas „luuletada“, kuidas sugupuud koostada, jms),
*Asjal, mida raamatukogus tehakse, peab olema lugu, kohalik omapära, miski, mis puudutab.
*Inimesed peavad „Ise saama muuseumi teha“, lihtsalt vaatamine ei tööta. Interaktiivsed külatoad/muuseumid.
*Tegevuste/ ajaloo tutvustamine läbi aktiivse tegemise - nt või ja kohupiima valmistamine, kalavõrgu punumine, jms (Inga, Nils-Naatan, Tuuli ME 2009).
Haridus peab muutuma ühiskonna prioriteediks, sest täna antavast haridusest sõltub see, milline on meie ühiskond homme. Hariduse olemus on sügavalt eetiline, kuna toetub arusaamale sellest, kes on inimene ja kuidas peaks elama. Haridus tähendab mitte ainult teadmiste andmist, vaid ka inimese kasvamist ja kujundamist. Õpetajad peavad täna andma edasi neid väärtusi, mille nad omandasid eile, homme ellu astuvatele noortele. Seetõttu ei tohiks õpetaja suruda õpilastele peale oma väärtusi, vaid peaks lihtsalt toetama nende moraalset kasvamist, aidates neil oma väärtustes selgusele jõuda (Sutrop 2009).