Kirjamine

Kirjamine on parempidises koes mitmevärvilise mustri kudumine. Kirjatud ehk mitmevärvilise mustrilise koepinna moodustavad samal real kahe või enam eri värvi lõngaga kootud silmused. Kirjatud esemed on tavaliselt kootud parempidises koes (kuigi esineb ka pahempidi silmustest loodud koekirju) kas edasi-tagasi ridadena, või ringselt.

Eesti rahvakunstis võib kirjamist pidada kõige levinumaks rahvuslikuks kudumistehnikaks. Kõige tüüpilisem kirjatud ese on kinnas, kuid kirjatud on ka sukki, sääriseid, Kihnu ja Muhu saarel meestekampsuneid ning Saaremaal ka mütse.

Kõige tähelepanuväärsemad kudumite hulgas on kahtlemata kirikindad, milledel on kindel koht eestlaste rahvakultuuris. Kindaid ei kantud mitte ainult kaitseks külma vastu, vaid nad olid rõivaste üheks selliseks osaks, mis oli seotud mitmesuguste vanade kommetega.

 

TLÜ tööõpetuse osakonna metoodiline fond

Piiri, R. 2001 Kindad. Tartu: ERM, lk. 15

Piiri, R. 2001 Kindad. Tartu: ERM, lk.7
Kindaid ja sukki kooti mitte ainult enda tarbeks, vaid neid jagati kingiks kosjades, pulmades, matustel ja teistel tähtpäevadel. Kindad sai eestlane kaasa ka oma viimsele teekonnale.

Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981 eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 408

 


Kurrik, H. 1938 Eesti rahvarõivad. Tartu: ERM, tahvel XXXI


Konsin, K. 1972 Silmkoeesemed. Tallinn: Kunst, tahvel XXI

Muster kattis tavaliselt kogu eseme. Kootud pind sai soe ja vastupidav. Kirimustrid on edasi antud põlvest põlve. Uusi mustreid saadi naabritelt või kirikus ja laadal käies. Paljud kirjad kooti vanade esemete järgi, need olid ringluses, neid laenati üksteisele. Naaberkülades ja sõitudel nähtud motiividest kooti väikesed proovid, mida oma äranägemise järgi täiendati ja ümber kombineeriti. On teada, et vanad vilunud kudujad koovad kirjad peast, sageli pimesi. Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurim kudumistöö leidis siiski aset talvel ja õhtuti, kui välitööd juba tehtud olid. Rahvakalendri järgi kestis see mardipäevast (10. november) jüripäevani (23. aprill). Talvel tehti näputööd rehetoas ja enamasti pirrutule valgel, naised kudusid sageli ka aidas või kambris. Käsitöö tegemisel valitses kindel tööde järjekord, mis lähtus traditsioonidest ja kogemustest ning seostus mitmesuguste uskumustega. Näiteks Võrumaal usuti, et täiskuu ajal kootud kindad tulevad eriti soojad ning neis käed ei külmeta.

 

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 2.5 License

Ann Ojaste, 2010