Eesti rahvapärases ornamendis kohtame palju esiaja kaunistusdekooris tuntud motiive. Pole kahtlust, et kolmnurk, rist, sõõr ja silmusnelinurk kui sügavtähenduslikud sümbolmärgid kuuluvad esikeskaegsete nähtuste hulka meie rahvakunstis. Samas võttis ristiusu kirik omaks paganliku kolmnurga, sõõri, risti, esitades neid kõikjal religioossete sümbolmärkidena. Selliste paganlike ja osalt kristlike sümbolite kõrvale lisas keskaeg kaunistustesse kaks idamaise päritoluga dekoratiivset universaalset õnnemärki - kaksikristi ja kaheksakanna. Vaadeldud motiivide reastamise, liitmise või malesüsteemis korrastamise tulemusena on loodud palju mustreid ka eesti rahvakunstis. Esiajal omasid kolmnurk, sõõr, romb, rist sügavat maagilist tähendust, hiljem kujunes nende kasutamine traditsiooniks - sümbolid jäid lihtsalt "headeks märkideks".

Kooti täppe, kolmnurki, ruute, rist- ja rööpkülikuid, riste, mitmeharulisi tähemotiive jne. Neid omavahel kombineerides loodi üha uusi erineva keerukusega ornamente.

Aastatuhandete vältel sümboliseeris emalikkuse ideed ja sündimise akti teravatipulise ovaali ja rombi kujund. Kaheksatipuline rist ehk kaksikrist on olnud päikese ideogramm ja märk, talle on omistatud ravivat ning haiguste ja kurja eest kaitsvat jõudu. Ta on tähistanud ka elu ringkäiku. Eelnevate märkide kombinatsioon - päikesemärk sündi tähistava märgi sees, sümboliseerib kevade algust.

Horisontaaljoon tähistab alust, maakera, pinda, sümboliseerides passiivset, vastuvõtlikku, materiaalset ja universumi naiselikku poolust. Horisontaal teiste märkide kohal tõstab ja suurendab nende tähendust, teiste märkide all rõhutab ja paljundab teiste tähendust, asudes kahe märgi vahel ühendab neid.

Vertikaaljoon tähistab ühtsust, autoriteeti, jõudu, aktiivset, maskuliinset.

Punkt ehk täpp on midagi, mis on välja jäetud, kuid peab jätkuma mälus. Kasutatakse teiste märkide struktuuri täiendamiseks.

Päike on olnud inimesele läbi aegade elu ja looduse sümboliks. Päikest sümboliseerisid rist ja rist sõõris (ratasrist). Risti kahe telje lõikumisest tekkiv nelikjaotus seostati maailmakõiksuse ühtsusega, mis kätkes endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja ürgainet: tuld, õhku, maad ja vett. Risti kui märgiga püüti tagada esemete kasutajale õnne ja edu, naistele lisaks ka viljakust ning kaitset pahade jõudude vaenulike püüdluste vastu. Rist pidi eemale tõrjuma nii luupainaja, nõia, tulihänna, näki kui ka vanapagana.

Kolmnurk tipuga ülespoole on tule ja meheliku jõu sümbol, tipuga allapoole vee ja naiseliku seksuaalsuse (viljakuse) sümbol, omas õnnetust ärahoidvat tähendust. Kolmnurka võiks siduda ka siksaki motiiviga. Piiritleva, ääristava motiivina oli see viljakuse, õnne ja rikkuse võrdkuju ja tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat.

Ruut on piiratud ruumi ja ideaalse püsiva struktuuri väljendaja, kosmilise maailmakorra, maa, ka päikese märk. Tal on tihe seos ristiga ja sümbolarvuga neli (tuli, maa, õhk, vesi). Ruut tähendab põldu, maapinda, esindab nelja ilmakaart. Juba iidsetest aegadest on ruudud punktiga keskel tähendanud seemendatud põldu.

Aegade jooksul, eriti koos 19.sajandil toimunud maailmavaate üldise ratsionaliseerumisega on kunagised tähenduslikud märkmotiivid redutseerunud ornamendi dekoratiivseteks motiivideks. Esteetilise kriteeriumi kasuks räägib fakt, et 19.sajandil on üks või teine ornamendielement saanud rahvapärase nimetuse, mis ei tulene enam tema kunagisest tähendusest, vaid visuaalsest sarnasusest mõne esemega.

Kindakirjadele on antud lustakaid nimetusi. Need on tingitud kujutletud sarnasusest millelegi olemasolevale. Väga mitmed täpid või nende kombinatsioonid on meenutanud putukaid-põrnikaid või loomade-lindude kehaosi. Iseloomulikumad sellised kirjanimed on kirbu-, põrnika-, kärbse-, hanesilma-, pääsukesesaba-, põdrasarve-, kalakoljuluu-, varesevarbakiri ja paljud teised.

Kirjanimetusse on jõudnud ka taimed (lehe-, kapsa-, marjakirjad). Loodusest on võetud ideed ja nimetused kuu-, lumehelbe-, päeva-, vitsa-, jt kirjadele. Mustreid nimetati ka paikkondade (mulgikiri, lihulakiri) ja käsitöötegijate endi järgi.