Page 12 - Yogasutra

12 Martti Kalda, Inga Põldma
sioonist eemal, rändasid ringi ja piinasid end mitmel moel: nälgisid, vaikisid, kontrollisid oma hingamist, seisid päevi ühel jalal, rippusid pea alaspidi puu otsas, mädan- dasid oma ihu või matsid end maasse, lõikasid jupikaupa oma jäsemeid otsast, murdsid katki oma luid ning lasid neil valesti kinni kasvada, tegid peenisesse augu ja toppi- sid sealt mõõga läbi, venitasid raskustega munandikotte, toitusid ja elasid nagu lehmad või koerad, käisid alasti või kandsid räbalaid.
Askeetide õpetus kuulutas ühiskondlikku muutust, lahtiütlemist kastist, perekonnast ja muudest ühiskondli- kest sidemetest. Õpetajad taotlesid ühiskondliku ideoloo- gia muutmist ja loomulike seaduste järgimist. Askeetlike liikumiste praktikas olid esikohal eetika ja range enesekont- roll ning seeläbi saavutatav kaemuse, kirgastumise, tõe- või vabanemise kogemus. Ideoloogia oli suunatud veda’de õpetuse ja braahmanite autoriteedi vastu, riitusi kui naeru- väärseid ja ebavajalikke eitati. Filosoofilistes spekulatsioo- nides otsiti elu mõtet ja maailma algust, arutleti loomise saladuste üle. Tekkis arvukalt teooriaid universumi struk- tuurist ja looduse algelementidest, nende klassifikatsioonist ja kombineerumisest maailmas. Valdav oli usk hinge või teadvuse igavikulisusesse ja ümbersündi.
Askeetlike liikumiste ja maailmaparandajate ideaaliks oli varane veda’de ajastu ühiskond, kus puudusid teravad lõhed rikaste ja vaeste vahel ning valitses hõimudemo- kraatia. Liikumiste liidrid ehitasid oma vennaskonnad ja kogudused (sangha) üles demokraatliku mudeli alusel.