Paradigma on sõna, mis muutus populaarseks tänu teadusajaloolasele Thomas Kuhnile, kes kirjutas 1962.aastal raamatu "Teadusrevolutsioonide struktuur" (The Structure of Scientific Revolutions). Kuhni määratluse kohaselt, on paradigma kõigi kindlas teadusvaldkonnas tegutsevate uurijate poolt tunnustatud konkreetne teadussaavutus, mis teatud aja jooksul on teadlaskonnale eeskujuks, kuidas probleeme püstitada ja lahendada.

Kuhn kasutab paradigma mõistet kahes tähenduses (ta on ise tunnistanud, et see on kohati segadusttekitav ning vajaks terminoloogiliselt täiustamist). Mõned autorid on tema paradigma kasutuse suhtes väga kriitilisemad. Näiteks Masterman (1970) väidab, et Kuhni poolt võib täheldada 21 erinevat lähenemist paradigma mõistele.

Laiemas tähenduses on paradigma raskesti määratletav normide, filosoofiliste hoiakute, teaduslike eelduste, eeskujude, uurimisprogrammide kogum, mis ühendab konkreetset teadlaskogukonda. Paradigma on see, mis on konkreetse uurimistraditsiooni aluseks ja mida antakse edasi peamiselt õpikutega või klassiku tööga (seega siis paradigmaga kitsamas mõttes). Teadlasi ei ühenda niisiis mitte kindlapiirilise "teadusliku meetodi" järgimine, vaid miski, mis on oma olemuselt märksa ebamäärasem ja muutlikum - silmapaistva eelkäija tegevusmall. Teadusliku tegevuse iseloom võib oluliselt teiseneda, kui ilmub uus väljapaistev uurija, kes juurutab uue tegutsemismudeli [http://wiki.zzz.ee/index.php/Paradigma]

Et "klassiku" töö võiks saada paradigmaks ja panna aluse normaalteadusele, peab tal Kuhni arvates olema kaks omadust:
• Ta peab olema küllalt enneolematu ja silmapaistev. S.t. ta peab suutma tõmmata enda poolele üle paljusid uurijaid - enamikku neist, kes seni on jagunenud mitme konkureeriva teooria vahel.
• Ta peab jätma uurijatele palju tegevusruumi. Temas peab olema küllalt palju konkreetseid lahtisi otsi, et hulk uurijaid võiks leida sealt enda jaoks lahendamata probleeme, millele oma jõupingutused pühendada [http://wiki.zzz.ee/index.php/Normaalteadus].

Paradigma tundmaõppimine on oluline tegevuseks konkreetses uurimiskogukonnas (scientific community) st teadlaste hulgas, kes on koondunud ühise uurimisparadigma ümber. Teadlased sellises uurimiskogukonnas on õppinud teadusliku tegevuse olemust ühtede ja samade mudelite peal ja see on määravaks teguriks, mis neid ühendab. Teaduskogukonna liikmetel on ühesugused reeglid ja arusaamad uurimisstrateegiatest, meetoditest ja lähenemistest.